Nerka (krasnitsa) kala: kirjeldus, kasulikud omadused, retseptid

Nerka, krasnitsa, punane – ühe rändkala liigi nimetused, mis moodustab paikse kääbusalaliigi. Erinevalt teistest lõhedest on töönduskala liha erksapunane ja kudeb sagedamini mitte jõgedes, vaid järvedes, mis ei ole omane selle sugukonna teistele esindajatele.

Nerka: milline kala see on, kuidas ta välja näeb ja kus ta elab

Suurepärane liha ja mari maitse ning väljavedamise raskused teevad nerkast delikatestoodangu gurmaanidele, atraktiivse püügiobjekti töönduspüüdjatele ja sportlikule harrastuskalapüügile.

Liigid

Nerka rändvormi, kes elab suurema osa elust merevees, nimetatakse hõbekalaks (serebrjanka) soomuste värvi tõttu. Ainus alamliik kokani on 30-sentimeetrine magevee kala, mille kaal ei ületa 0,7 kg. Kokanid elavad Põhja-Ameerika, Jaapani, Kamtšatka ja Kuurilide järvedes.

Alamliik erineb hõbekalast lühenenud koonu, kõrge pea, arvukate laikude olemasolu poolest rohekal seljal ja sabal. Kala küljed on hõbedased roosa varjundiga. Kudemisperioodil muutused esinevad, kuid ei ole nii väljendunud kui hõbekalal. Küür ei kasva, ülemine lõualuu ei paindu.

Milline see välja näeb

Nerka nurgeline keha on piklik, külgedelt lapik. Eendid ja üleminekud on vajalikud hüdrodünaamika parandamiseks liikumisel. Kere kujult sarnaneb kala ketale. Keskmine kaal on 1,5–3 kg pikkusel 40 cm, maksimaalne mass on 8 kg, kehapikkus 80 cm.

Hõbedased soomused, mis kehaga tihedalt külgnevad, on seljapool rohekad ja sinakad. Pea on ümar, ümarate liikuvate silmade ja keskmise suurusega suuga.

Kudemise rände ajal muutub pea roheliseks, keha punaseks, lõualuud pikenevad ja painduvad.

Elupaik

Nerka levila ulatub Põhja-Ameerika rannikuvetesse ja Aasia Vaikse ookeani rannikule. Eriti palju on krasnitsat Alaska rannikul ja Kanada lääneosas. Jaapanis Hokkaidō saarel on arenenud kääbusalaliigi kunstlik kasvatus mageveejärvedes.

Venemaal elab sokisalmon massiliselt jõgedes, järvedes, Kamtšatka lääne- ja idarannikul, Tšukotkal, Kurilli saarestiku Iturupi saarel asuvas Krasivoje järves. Väikesed karjad elavad Ohhoota meres, sisenevad Sakhaliini saare territoriaalvetesse ja Taiga jõkke Habarovski krai põhjaosas.

Toitumine

Sokisalmon on toitumiselt kõigesööja. Maimud toituvad eranditult zooplanktonist. Noorkalad toituvad peamiselt vesikirpudest, aerjalgsestest vähkidest, putukatest.

Suguküpsed isendid söövad zooplanktonit, väikseid vähilaadseid, limuseid, põhja selgrootuid, noorkalu, väikseid kalu.

Kalaniidid, mis moodustavad enne kudemise rännet toitumise aluse, küllastavad sokisalmoni karoteeniga ja värvivad liha punaseks.

Kui kaua ta elab

Sokisalmoni eluiga sõltub põhjabentose mahust kudemiskohtade lähedal ja täiskasvanud isendite elutingimustest. Keskmiselt elavad magevee-kokani 6 aastat, hõbeners 5. Esimesed kaks aastat võtavad noorkalad kaalus juurde järvedes ja jõgedes, järgmised kolm aastat meredes ja ookeanis.

Looduslikud vaenlased

Sokisalmoni kütivad Vaikse ookeani haid, hülged, saarmad, röövlinnud (kalakotkas, merikotkas). Eriti haavatavad on noorkalad, mari ja kudema minevad kalad. Jõgede suudmete lähedal kärestikel ootavad kalu karud, kellest kannatab kuni 30 protsenti kudejatest.

Peamise kahju populatsioonile põhjustavad salakütid, kes hävitavad kalu mari pärast, visates lahtilõigatud kõhuga rümpasid kaldale.

Kudemine

Sokisalmoni kuderänned algavad mais ja lõpevad sügisel. Kalakarjad lähenevad rannikule ja ootavad sobivat hetke jõgedesse, ojadesse ja järvedesse sisenemiseks. Sokisalmon suundub kudemiskohtadele, ületades järskude nõlvadega kärestikke ja tugevaid voolusid, et jõuda kohta, kus ta ise kunagi marjaterast koorus.

Sobivad kudemispaigad on järvede litoraal 1–1,5 m sügavusel, veesooned, allikad, põhjavee väljavooluga ojad, mis takistavad külmumist.

Magevette sisenedes lõpetavad kalad toitumise, nende liha eritab toksiini, mis laguneb ainult pikaajalisel külmutamisel.

Emased kalad kaevavad liivase-kruusase põhja sabaga kuni 30 cm sügavuse augu, kuhu munevad marja. Isane viljastab selle ning paar katab pesa ühiselt kividega. Selliseid kudemisi võib kudemisperioodi jooksul olla kuni viis.

Emased surevad pärast järglaste jätmist, isane valvab pesa veel mõnda aega ja sureb peagi samuti. Nii tagavad vanemad talvel koorunud noorkaladele toidu kuni märtsini. Noorkalad võtavad mageveekogudes 1–2 aastat kaalus juurde, seejärel ujuvad mööda voolu alla merre, kus elavad suguküpsuseni, mis saabub viie aasta vanuselt.

Populatsioon ja liigi staatus

Röövpüük jaapanlaste poolt Ohhoota meres 1990. aastatel, sulgedes triivvõrkudega teed kudemispaikadesse, vähendas järsult liigi arvukust. Kui viimastel aastatel on Kamtšatka punalõhe püügikvoodid 30 000 tonni aastas, püütakse Ohhoota mere rannikul tööstuslikus mahus keta, roosat lõhet, punalõhet aga kaaspüügina. Eriti terav oli liigi staatus 2008. aastal, kui IUCN teatas mõnede piirkondlike populatsioonide kadumisest. Riigi poolt võetud kalakaitsemeetmed muutsid nende staatuse minimaalse väljasuremisohu alla kuuluvaks.

Salaküttimise vastu võitlemise küsimus on endiselt aktuaalne. Püügiperioodil Kamtšatka krais ja Tšukotkal tegutseb üle poolesaja statsionaarse kaitseposti ja mobiilse operatiivrühma, mis on moodustatud vabatahtlikest kaitseinspektoritest, siseministeeriumi töötajatest ja piirivalvuritest.

Kuidas püüda nerka

Selleks, et kalapüügist rõõmu tunda ja saagiga koju naasta, peab omama sobivaid püügivahendeid, valdama püügitehnikaid, teadma kus ja millal kala leidub.

Hammustuskalender

Punalõhi, nagu kõik elusolendid, allub biorütmidele, mis muutuvad vastavalt aastaajale, kellaajale ja ilmale. On täheldatud, et hammustusi esineb sagedamini koidust kella üheksani ja õhtul kella 17st 21ni. Öösel eelistab kala magada.

Punalõhe on kõige aktiivsem kevadel pärast liustike sulamist. Ta kogub hoogsalt kaalu, akumuleerides energiat enne kuderännet. Sellel aastaajal võib kala püüda hommikuhämaruses või hilisemal hommikul pilvise ilmaga.

Suvel püütakse punalõhet külmades jõeharudes või kohtades, kus jõed suubuvad järvedesse ja kus maa-alused külma veega allikad tulevad pinnale. Meres laskuvad kalad suvel päikesest soojendatud pealmistest kihtidest allapoole.

Sügisel kaotab punalõhe oma toiteväärtuse teel kudemispaikadesse ega oma kalapüügi objektina väärtust.

Talvel püütakse kääbusalamliiki kokanit. Nende jaoks väljastatakse litsentse aasta läbi. Kala hoiab ennast järve põhja lähedal, kus vesi ei külmu.

Püügiviisid

Punalõhe püügimeetodid ei erine teistest lõhekaladest, välja arvatud see, et teda püütakse mitte ainult meres ja jõgedes, vaid ka järvedes.

Lihtsamaks peetakse punalõhe püüki spinningu abil. Kuna punalõhe on suur kala, peab püügivahend olema tugev. Jõgedes kuni 5 kg kaaluvate isendite püügiks sobivad jäiga ehitusega õngeridvad pikkusega 1,8–2,1 m, avatud inertsivabade rullidega, 0,3 mm läbimõõduga õngenööriga. Kui sööt kaalub üle 30 g, on vaja jämedamat õngenööri ja multiplikaatorrulli.

Seisva veega kohtades veetakse püügiriista aeglaselt kala kõrval. Kui tuleb kalastada tugeva vooluga lõikudel, visatakse sööt ülespoole arvatavast kala asukohast, alustades püüki kergete püügiriistadega.

Hammustuse korral tõmmatakse punalõhet järsult, püüdes teda peatada, või kasutatakse trikki ja lastakse kalal vooluga kaasa ujuda, liikudes mööda kallast ja järk-järgult õngenööri sisse keerates, sundides punalõhet kaldale lähenema.

Lendõngepüügil kasutatakse pikki õngesid 2,7–5 m, olenevalt maastikutingimustest, inertsiaalseid rulle läbimõõduga kuni 12 cm, tugevaid nööre ja lanti söödana.

Väikestes jõeharudes suunatakse õnge allavoolu, tõmmates lühikeste tõmmetega üles. Suurte jõgede kärestikel visatakse sööt risti vooluga, suurendades sellega püügiala.

Millega püüda

Levinuimad peibutised nerca püügil spinninguga on hõbedased voblerid, pöörlevad ja võnkuvad spinnerid kaaluga 10–40 g. Lendõngepüügil kasutatakse tehislanti, mis on fantaasia- või putukataolised ja kuni 8 cm pikad. Kala reageerib hästi ka värvilisele hirvekarvale, mis on seotud kolmikõnge külge.

Kevadel, kui krasnitsa on kõige aktiivsem, seotakse võimalikult suuri lante; suvel – 3 cm pikki. Sööda värvus sõltub ilmast, vee läbipaistvusest, viskekaugusest. Hea nähtavuse korral eelistavad kalad heledaid ühevärvilisi peibutisi. Sügaval püügil mudastes aukudes või pilvise ilmaga valivad kalamehed spinnereid happelistes toonides.

Kuidas leida nerka veekogust

Kalamehe õnn sõltub mitte ainult õngest, püügitehnikate valdamisest, vaid ka oskusest valida nerca kogunemiskoht.

Järvedes

Järvedes veedab nerca noorkala esimesed 2 eluaastat; kui toidubaas on ulatuslik, võib see viibida kuni neli aastat. Järvenerkat otsitakse 1–10 m sügavusel, sõltuvalt bentose hooajalisest liikumisest.

Jõgedes

Serebrjankat püütakse kudemisjõgede vaiksetes sovides, kuhu kandub toitu kiiretest jõeharudest ülalt. Parim koht on jõe käänak koos kruusase madalikuga vastaspool nõgusat rannikuala, kus on suur sügavus.

Meres

Kudemisrände ajal läheneb nerka rannikuvööndisse jõesuudmetesse. Siin püütakse kala väikestel sügavustel püügiseintega.

Veehoidlates

Nerca kääbusalaliik kokani hoiab eemale müralistest hüdrotehnilistest rajatistest. Kalu võib leida 1000 m kaugusel tammist, generaatorite rootoritest.

Mille poolest erineb nerka ketast ja kižutšist

Kõige kuivem ja kahvatum liha on ketal. Sellele järgneb kižutš. Kolmest liigist on kõige rasvasem nerka. Kõigil lõhelistel on rasv ühtlaselt jaotunud lihaskiudude vahel ja sisaldab polüküllastumata oomega-3 rasvhappeid.

Nerka paistab silma erksapunase värvi ja omapärase maitse poolest. Korduval sulatamisel laguneb krasnitsa liha kihtideks, mis ei ole teiste lõheliste puhul nii märgatav.

Kižutš on suurem kui keta, ja viimane kaalub rohkem kui nerka.

Kižutš on kallim kui teised punase lihaga kalaliigid, ja seda seletatakse mitte niivõrd maitseomadustega, kuivõrd püügikohtade piiratusega ja populatsiooni arvukusega.

Nerka või kižutš: kumb on parem?

Kahe haruldase lõhelise võrdlemisel maitseomaduste järgi seavad tarbijad esikohale kižutši. Õrnast punasest lihast vürtsika mõrkjusega valmistatakse peeneid pearoogasid Michelini tärnidega restoranides. Veidi vähem populaarne on šef-kokkade ja perenaiste seas nerka, millel on ere, omapärane maitse ja kõvemad lihaskiud.

Nerka ja kižutš sisaldavad vitamiine D, A, E, B-rühma, mineraalainete kompleksi, oomega-3 ja oomega-6 rasvhappeid. Kuid arstid soovitavad nerka sagedamini tarbida suhkurtõve korral veresuhkru taseme stabiliseerimiseks.

Milline kala on parem: keta või nerka?

Nerka on rasvasem, maitsvam, selle vitamiinide ja mineraalide kompleks on mitmekesisem ja rikkalikum. Keta on kuivem, sisaldab vähem valke ja toitaineid, kuna 75 protsenti kalast koosneb veest.

Madala kalorsusega keta sobib rohkem inimestele, kes soovivad vabaneda liigsest kaalust. Selle lõheliigi mari on ostjate seas suure nõudlusega suurte oranžikaspunaste marjade tõttu, millel on kreemine järelmaitse.

Koostis ja kalorisisaldus

100 g nerka söödava osa energiaväärtus on 157 kcal. BJU – 20, 8,4 ja 0 g vastavalt.

100 g sisalduvad vitamiinid ja mineraalid:

Vitamiinid:

• Kobalamiin — 7,8 µg;
• Kaltsiferool — 11 µg;
• Nikotiinhape — 9,5 mg;
• Pantoteenhape — 1,1 mg;
• Koliin — 95 mg;
• Püridoksiin — 0,3 mg.;
• Tiamiin — 0,2 mg;
• Tokoferool — 1,8 mg;
• Riboflaviin — 0,2 mg.;
• Folaadid — 11 µg;
• Askorbiinhape — 1 mg.

Mikroelemendid:

• Koobalt — 20 µg;
• Kroom — 55 μg;
• Seleen — 30 µg;
• Jood — 50 µg;
• Fluor — 430 µg;
• Tsink — 0,7 mg;
• Molübdeen — 4 μg;
• Vask — 52 µg;
• Raud — 0,5 mg;
• Mangaan — 0,01 mg.

Makroelemendid:

• Fosfor — 210 mg;
• Väävel — 203 mg;
• Kaalium — 390 mg;
• Kloor — 165 mg.;
• Magneesium — 24 mg;
• Naatrium — 47 mg;
• Kaltsium — 7 mg.

Nerka sisaldab 100 g kohta 1,5 g küllastunud rasvu, 2,5 g monoküllastumata ja 1,6 polüküllastumata rasvhappeid.

Nerka kasulikud omadused

Nerkat hinnatakse selle kvaliteetsete valkude, kasulike rasvade, mis osalevad rakusisestes biokeemilistes reaktsioonides, ning rikkaliku vitamiinide ja mineraalide kompleksi tõttu.

Kui tarbida nerka 2 korda nädalas:

• veres kolesterooli ja suhkru tase normaliseerub;
• toksiinide toime neutraliseeritakse;
• ennetatakse kilpnäärme düsfunktsioone, maksa- ja eesnäärmevähi teket;
• hoiatatakse limaskestade kuivamise eest;
• pikendatakse rakkude nooruslikkust tänu antioksüdantsetele omadustele;
• toetatakse naiste ja meeste reproduktiivorganite tervist;
• normaliseeritakse ainevahetusprotsessid;
• taastumisperiood pärast sünnitust, haigusi, vigastusi, operatsioone lüheneb;
• toetatakse südame, närvisüsteemi ja seedesüsteemi tööd;
• veresoonte valendik suureneb;
• tursed taanduvad;
• maksas sünteesitakse vajalikus koguses ensüüme, hormoone ja fosfolipiide;
• neerupealiste funktsioonid paranevad.

100 g punase lõhe (nerka) liha sisaldab rohkem kui 260% päevasest kobalamiini normist, 110% D-vitamiini ja 48% PP-vitamiini. Nerka toidud küllastavad organismi joodi, fosfori, kaaliumi, seleeni ja tsingiga. Mineraalid hoiavad kesknärvisüsteemi tööd nõuetekohasel tasemel, tagavad vererakkude moodustumise, energia- ja lipiidide ainevahetuse ning hingamisprotsessi. Mikro- ja makroelemendid kuuluvad kudede ja elundite struktuuri ning kaitsevad ebasoodsate välistegurite eest.

Kas lapsed ja rasedad võivad kala tarbida?

Kala lisatakse laste toidulauale alates 3. eluaastast. Sokises on palju kergesti seeditavat valku, mida lapse ebatäiuslik seedesüsteem suudab omastada. D-vitamiin hoiab ära rahhiidi tekke, tugevdades luukudet. Jood mõjutab vaimset arengut ja toetab kilpnäärme talitlust.

Sokis keedetud või küpsetatud kujul on kasulik ka tulevastele emadele. Kalaliha rahustab närvisüsteemi, parandab immuunkaitset. Rasedad, kes tarvitavad sokisetoite 1–2 korda nädalas, põevad vähem külmetusinfektsioone. Neid ei häiri tursed ega säärelihaste krambid. Väheneb loote patoloogiate tekkerisk.

Kahju ja vastunäidustused

Alla kolmeaastastel lastel suureneb sokise tarbimisel allergiliste reaktsioonide risk. Kalaroogadest tuleks hoiduda gastriidi, haavandtõve, pankreatiidi ägenemise või toote talumatuse korral.

Piisava kuumtöötlemise puudumisel võib tekkida helmintidega nakatumine. Tuleb arvestada, et kala võib lihastesse koguda elavhõbeda ühendeid ja raskmetallide sooli. Kudeperioodil suureneb tervisele ohtlike toksiinide sisaldus lihas.

Nerka mari: kasu ja kahju

Sokise marja kasulikud omadused tulenevad selle keemilisest koostisest:

1. Oomega-3 rasvhapped reguleerivad süsteemide ja siseorganite tööd, toetavad liigeste liikuvust, naha nooruslikkust ja veresoonte elastsust.
2. Tiamiin parandab ainevahetust.
3. Retinool toetab immuunsüsteemi ja vastutab reproduktiivorganite tervise eest.
4. Riboflaviin parandab hämarikus ja päevavalguses nägemisteravust.
5. Kaltsium muudab luukoe tihedamaks ja tugevdab hambaemaili.
6. Magneesium toimib rahustaja ja stressivastase ainena.
7. Fosfor osaleb hormoonide, ensüümide sünteesis ning lipiidide ja valkude ainevahetuses.

Toitev delikatestoode annab kiiresti energiat, suurendab vastupidavust ja lühendab taastumisaega pärast rasket haigust või kirurgilist sekkumist.

Sokise kalamari tekitab kahju liigse tarbimise korral. Kõrge soolasisaldus tootes põhjustab vererõhu tõusu, turset ja neerutalitluse häireid.

Kuidas valida ja säilitada kala

Sokise valikul tuleb arvestada, et värskel ja tervel kalal ei tohi olla:

• häguseid, sissevajunud silmi;
• kahvatut liha;
• muud värvi lõpuseid peale punaste ja roosade;
• kõrvalisi lõhnu;
• paksu glasuurikihti, mis viitab korduvale külmutamisele;
• nahavigastusi, tundmatu päritoluga laike.

Jahutatud kala värskust kontrollitakse sõrmega rümpa vajutades. Kui tekkinud lohk kohe kaob, on kala kvaliteetne.

Kust osta ja kui palju maksab

Sokist on usaldusväärsem osta spetsialiseeritud kalapoodidest või suurtest supermarketitest, kes hindavad oma mainet, teevad koostööd kontrollitud tarnijatega ja omavad vastavat varustust.

Sokise hind 1 kg kohta:

• värskelt külmutatud – 8,70–11,00 €;
• filee – 14,00–17,00 €;
• praed – 12,00–14,00 €;
• balükk – 18,00 €.

Kõrgeid hindu põhjendab populatsiooni vähesus ja püügikvootide piirangud.

Kuidas valmistada nerka

Nerka on hea selle poolest, et see ei vaja pikka valmistamisaega, keerulisi kastmeid ega retsepte. Piisab piprast, soolast ja sidrunimahlast, et saada maitsev toitev roog. Kala keedetakse, küpsetatakse, praetakse pannil, hautatakse. Väga maitsev on soolatud ja suitsutatud lõhe. Punasest kalast ei valmistata mitte ainult eelroogasid ja pearoogi, vaid ka rammusat kalasuppi.

Ahjus

Valmistage ette:

• 5–6 nerka steiki;
• 100 g kõva juustu;
• 2 spl sidrunimahla;
• 0,5 klaasi taimeõli;
• pipar, sool.

Samm-sammult juhend nerka valmistamiseks fooliumis ahjus:

1. Sulatage kala, loputage, laske vett nõrguda.
2. Asetage nerka kaussi, puistake soola ja pipraga, lisage taimeõli, sidrunimahla, jätke üheks tunniks seisma.
3. Mässige steigid fooliumisse, sulgege servad. Üksikute ümbrike asemel võib kala asetada ühele fooliumilehele ja katta teisega.
4. Asetage küpsetusplaat koos sisuga ahju, mis on eelsoojendatud 180°C-ni, 25 minutiks. Avage foolium, puistake kalale riivitud juustu, jätkake küpsetamist kuni kuldse kooriku tekkeni.

Fooliumis küpsetatud nerka maitset rõhutavad hautatud porgand, suvikõrvits, praetud brokoli, aedoad, peet, friikartulid, kohev riis.

Pannil

Enne praadimist pestakse steigid, kuivatatakse, soolatakse, pipardatakse ja valatakse üle sidrunimahlaga. 15 minuti pärast, kui kala on marineerunud, veeretatakse see jahus ja asetatakse pannile. Kuumas õlis praetakse steigid mõlemalt poolt 7 minutit või kauem. Küpsetusaeg sõltub tükkide paksusest.

Kuldse koorikuga kala sobib kokku grillitud köögiviljade, praetud või küpsetatud kartulite, riisi ja värskest köögiviljast salatiga.

Nerka kotlettide retsept

Kalakotlettide valmistamiseks kartuliga on vaja:

• 0,4 kg nerkafileed;
• 1 muna;
• 2 kartulimugulat;
• 2 küüslauguküünt;
• pool sibulat;
• 100 g riivsaia paneerimiseks;
• 50 ml taimeõli;
• must pipar, sool.

Valmistamise algoritm:

1. Lõigake filee kuubikuteks, laske läbi hakklihamasina koos küüslaugu ja sibulaga või tükeldage tooted blenderiga.
2. Keeda kartulid koorega, koorige, riivige, segage kalaseguga.
3. Lisage maitseaineid, lööge sisse toomuna, sõtke hakkliha ühtlaseks.
4. Vormige kotletid, paneerige igaüks riivsaias, asetage kuumutatud õliga pannile.
5. Praadige kotletid mõlemalt poolt kaks minutit tugeval tulel, lõpeta küpsetamine madalal tulel kaane all.

Serveerige kalakotlette värsketest tomatitest, kurkidest ja magusast paprikast valmistatud salati ning kartulipüree või keedetud riisiga.

Nerka kalasupp

Et kalasupp oleks rammus, võetakse selle keetmiseks nerka pea eemaldatud lõpustega, selgroog, uimede lõikejäägid. Suppikomplekt pannakse külma veega potti. Lisatakse musta pipra teri, loorberileht, pestud sibul koos koorega, et anda roale maitset ja kuldpruuni värvi.

Veerand tunni pärast pannakse keeva puljongiga potti kooritud ja tükeldatud kartulimugulad (4 tk) ja üks porgand. Veel 20–25 minuti pärast võetakse pea ja selgroog välja, eraldatakse söödavad osad luudest ja pannakse need tagasi anumasse.

Viimases etapis soolatakse supp, lisatakse hakitud peterselli ja tilli. Pärast pliidi väljalülitamist lastakse rooga seista 10–15 minutit. Serveeritakse kalasuppi kuumalt või külmalt.

Kuidas soolata nerka kodus

Soolamiseks on parem osta terve külmutatud kala ja lõigata see ise fileeks. Soolatud nerkat valmistatakse soolvees või kuivsoolamisega.

Esimesel juhul lahustatakse kahes liitris soojas keedetud vees 150 g soola ja 50 g suhkrut. Pigistatakse välja ühe sidruni mahl, lisatakse soolveele, millega valatakse üle tükkideks lõigatud valmistatud filee (2 kg). Et kala ühtlaselt soolduks, surutakse see taldrikuga alla ja pannakse külma.

12 tunni pärast kurnatakse vedelik, kala tõstetakse toidunõusse, valatakse üle õliga ja pannakse tagasi külmkappi. Kokku soolatakse nerkat ööpäev, õlis säilitab see tarbimisomadused kuni seitse päeva.

Kuivsoolamise meetodil hoitakse samu soola ja suhkru proportsioone (3:1). Fileetükid puistatakse üle magus-soola seguga, pannakse konteinerisse, mis asetatakse külmkappi. 4 tunni pärast on kergelt soolatud nerka valmis.

Küsimused-vastused

Tarbijaid huvitab sagedamini info kala värvi, liha omaduste ja kondisuse kohta.

Kuidas maitseb nerka mari?

Erkpunane ja väike (kuni 4 mm) nerka mari on pehme kestaga, selgelt kalamaitseline ja kergelt mõrkjas.

Mis värvi on liha?

Liha küllastunud punane värvus tuleneb nerka toitumisharjumustest. Kalad eelistavad teisele toidule punaseid kalaniide, mille pigment läheb lihasse.

Kas kalas on palju konte?

Nerkat, nagu teisi lõhelasi, ei saa nimetada kondiseks. Kala skelett koosneb selgroost (seljaluust) ja suurtest roietest, mis eralduvad lihast kergesti fileerimisel.

Milline kala on rasvasem: nerka või kižutš?

Kui võrrelda kalaliike rasvasisalduse järgi, on nerka rasvasem ja kaloririkkam. Rasvasisaldus 100 g toore kohovi söödavas osas on 5,9 g, nerkal – 8,4 g.

Tervise tugevdamiseks ja gastronoomilise naudingu saamiseks nerkast valmistatud roogadest tuleb kala õigesti valida, valmistada ja tarbida, arvestades võimalikku kahju ja vastunäidustusi.

Nerka foto