Kuidas õigesti burboni juua

Viski on alati olnud farmerite elu lahutamatu osa. See pole lihtsalt alkohol, vaid ka ustav kaaslane, kes käis nendega koos läbi sõja. Seda kasutati sageli desinfektsioonivahendina lõikehaavade või kuulihaavade raviks.

Mis on burbon?

Burbon on eraldiseisev viskiliik, mis on tõeliselt Ameerika toode. Selle põhiosa toodetakse Kentuckys, kuid seda võib toota ka igas teises linnas. See jook, nagu teisedki viskid, on destilleerimissaadus, kangus on tavaliselt 40 kraadi. Iga viski valmistatakse teraviljast, seejärel laagerdatakse teatud aja tammetünnides. Seejärel villitakse see pudelitesse.

Burbon erineb teistest viskidest selle poolest, et seda valmistatakse maisist, mis moodustab umbes poole toormest. Ülejäänud osa moodustab kaer või rukis. Burboni laagerdatakse kindlasti uutes tünnides, mida pole kunagi varem kasutatud. Selle joogi minimaalne laagerdusaeg on 2 aastat. Teiste viskide koostises on sageli värvaineid, kuid burboni neid põhimõtteliselt ei lisata.

Selleks, et viskist saaks burbon, peab see läbima veel ühe protseduuri. Mõned ütlevad, et see oli kõrgemate jõudude sekkumine, sest just preester arvas esimesena, et panna viski põlenud tünni. Tegelikult oli see uskumatu juhus. Talle jäid kalatünnid. Mikroobidest vabanemiseks ja kalalõhna eemaldamiseks pandi sisse õlgi ja süüdati põlema. See tünnide töötlemise viis võimaldas pärast kala neis hoida mis tahes tooteid. Olles viski tünnidesse valanud, asusid kaupmehed teele lähima turu poole, kuhu jõudmiseks kulus neil vähemalt 3 kuud. Nad sulgesid tünnid tihedalt ja asusid teele, lootes säilitada toodet algsel kujul. Kuid kohale jõudes avastasid nad, et jook oli omandanud mitte ainult hämmastava aroomi, vaid ka ebatavalise maitse.

Tänapäeval on burbonil pehme maitse, kuid tol ajal oli see täiesti erinev. Inimesed kutsusid seda tuleveeks ega taotlenud pehmust. Neil oli oluline, et jook aitaks neil elada üle järjekordne päev võitluses indiaani hõimudega. Inimeste elu ei saanud nimetada kergeks, seetõttu sobis see jook ideaalselt selle olukorraga.

Tuntud kaubamärgid

Selle joogi mitmeid populaarsemaid tootjaid on:

1. Jim Beam. See on ilmselt kõige tuntum burboonitootja. Esimene partii valmistati 1795. aastal ja tootja ei osanud ette kujutada, et teda ootab ees nii vapustav edu. Paljud eksperdid on veendunud, et selle joogi peamine edusaladus on eriretsepti järgi valmistatud pärm. Seda retsepti kasutatakse tootmises tänaseni.
2. Maker’s Mark. See burboon on premium-klassi jook. Seda toodetakse igal aastal piiratud koguses, mitte rohkem kui 19 tünni. Burboonitehas ehitati juba 1840. aastal, kuid esimene pudel müüdi alles 1958. aastal. Tootjad garanteerivad kvaliteedi ja mõtlesid välja erilise autentsusmärgi – pudeli kaanelt alla voolava vaha.
3. Blanton’s. See jook luuakse peaaegu paljaste kätega. Selles puuduvad igasugused lisandid, see valatakse kohe tünnidesse ja pärast laagerdamist otse pudelitesse. Selle joogi valmistamiseks kasutatakse ainult parimaid terasorte. Pudelitesse villimine toimub alles pärast seda, kui meister isiklikult veendub joogi valmiduses. Ühest tünnist täidetakse umbes 250 pudelit.
4. Wild Turkey. See jook sisaldab vähemalt 51% maisi. Ülejäänud osa moodustavad teised teraviljad. See annab joogile ainulaadse maitse. Seda burbooni laagerdatakse tünnides vähemalt 6 aastat, samas on selle kangus 50 kraadi. Kuid selline kangus esineb ainult USA-s, eksporditoode sisaldab mitte rohkem kui 43% alkoholi. Tootmine algas 1869. aastal ja juba 20 aasta pärast oli tohutu edu.
5. Woodford Reserve. Seda jooki hakati tootma 1812. aastal piiratud partiidena, kuid eelmistel omanikel ei läinud kõik hästi ning pärast pöörast edu ootas neid allakäik. Brown-Formani ettevõte ostis selle tehase 1995. aastal ja sellest ajast on tootmine vana retsepti järgi taastatud. See burboon kuulub premium-klassi ja seda laagerdatakse vähemalt 6 aastat.
6. Four Roses. Vaatamata sellele, et seda jooki toodetakse USA-s, kohalikud elanikud sellest peaaegu ei tea. Asi on selles, et see villitakse Šotimaal. Umbes eelmise sajandi keskpaigast toodeti seda peamiselt ekspordiks. Seda hakati tootma juba 1860. aastal, kuid kaubamärk õnnestus registreerida alles 30 aastat hiljem. Praegune omanik pingutab kõigest jõust, et muuta see jook USA-s taas populaarseks.

Mille poolest erineb burbon viskist ja šotist?

Alkoholitoodetest aru saada pole nii lihtne. Tohutult palju nimetusi ja tootjaid võib kedagi segadusse ajada. Sisuliselt on burboon ja skotš samuti viski, aga natuke erinev liik. Viski saadakse teraviljapiirituse destilleerimisel. Tootjad võtavad terad, seejärel lisavad neile suhkrut ja pärmi. Edasi toimub keemiline reaktsioon, mille tulemuseks on omamoodi kääritatud jook. Seejärel see destilleeritakse, sordist olenevalt lahjendatakse toodet veega ja valatakse tünnidesse laagerdamiseks.

Burbon on Ameerika viski tüüp, mida toodetakse maisiteradest. Nende kogus ei tohi olla väiksem kui 51%. Valmis joogi alkoholisisaldus kõigub 40–45%. Sellist jooki laagerdatakse vähemalt kaks aastat seest põletatud vaatides. Selline tootmistehnoloogia annab tootele ainulaadse maitse ja aroomi. Seaduse kohaselt võib burboniks nimetada ainult USA-s valmistatud jooki, kuigi vene keeles nimetatakse sellise sõnaga igasugust maisiteradest valmistatud jooki.

Skotš on Šoti viski sort, mida toodetakse vastavalt nende kultuurile ja traditsioonidele. Sageli on sellel suitsune varjund, kuna joogi toorainet kuivatatakse turbaahjudes. Valmistoodet laagerdatakse vähemalt 3 aastat tammevaatides. Seaduse kohaselt võib toodet nimetada Šoti skotšiks, kui see vastab mitmetele nõuetele. Kõige olulisem neist ütleb, et toode tuleb tingimata valmistada ainult Šoti viskivabrikutes. Joogi valmistamiseks tuleb kasutada vett, linnaseotra ja teiste teraviljade täisterasid. Samuti ütleb seadus, et hoidlamahutavus ei tohi ületada 700 l ning muude ainete, välja arvatud alkoholkaramell ja vesi, lisamine ei ole lubatud.

Seadus esitab nõudeid ka viski alkoholisisaldusele. Näiteks ei tohi valmistoode sisaldada vähem kui 40% alkoholi. Lisaks peab jook säilitama mitte ainult maitset ja aroomi, vaid ka tooraine värvi, mida skotši loomisel kasutati.

Šotimaal on palju skotši tootjaid, kuid kõigi seast võib esile tõsta Highlandi, kellel on selle joogi valmistamisel erilised traditsioonid. See ettevõte asub mägedes ja on üks populaarsemaid ja tuntumaid skotši tootjaid.

Koostis ja kalorisisaldus

Burboni peetakse madala kalorsusega tooteks, 100 g kohta on 200–250 kcal, seega võivad seda tarbida isegi inimesed, kes jälgivad oma kehakaalu. Lisaks on jook rikas erinevate rühmade vitamiinide ja mineraalide poolest, võttes üle kõik kasulikud ained maisist, mis on peamine koostisosa. See jook sisaldab vitamiine B, PP, A. Samuti on burbon rikas raua, magneesiumi, fosfori, naatriumi, kaltsiumi, kaaliumi poolest. See sisaldab mitmesuguseid antioksüdante, mis takistavad kahjulike ainete sattumist organismi, seda kasutati varem antiseptikuna haavade töötlemisel.

Kuidas õigesti burboni juua

Kõik inimesed ei oska alkohoolseid jooke õigesti juua, eriti puudutab see erinevaid viskisorte, sealhulgas burboni. Enne joogi maitsmist on soovitatav valada see spetsiaalsesse läbipaistvasse anumasse. Sellel on õhukesed seinad, mis võimaldab hinnata joogi õilsat värvi, mille see omandab pika laagerdumise jooksul vaadis. Pärast seda saab joogi klaasi valada.

Klassikaline nõu burbooni jaoks on lai paksu põhjaga klaas. Seda võib juua ka spetsiaalsetest šoti tinasst kannudest. Anum täidetakse tavaliselt veerandini, kuid kohe degusteerimist ei tasu alustada. Esmalt tuleb burbooniga anum veidi aega käes hoida, et jook soojeneks. Seejärel loksutada – see võimaldab joogil maksimaalselt avaneda. Seejärel viia anum nina juurde ja hinnata burbooni aroomi. Pärast seda lühikest rituaali võib jooki väikeste lonksudena juua.

Iga lonksu tuleb veidi maitsta, teha väike lonks ja hingata õhk läbi nina välja. Kuna burboon on tuntud oma järelmaitse poolest, tuleb lonksude vahel teha pikki pause, et seda täielikult hinnata.

Jää lisamist joogile ei soovitata, kuid mõnel juhul on see vajalik. Eksisteerib 'valge burboon', mille laagerdusaeg on alla 2 aasta, see erineb terava maitse poolest, mistõttu selle pehmendamiseks lisatakse jääd.

Samuti on õigustatud jää lisamine jookidele, mida on laagerdatud 4–6 aastat. Sellise säilitusaja korral on jook juba vajalike maitseomadustega, kuid mõningaid noote on üldbuketis keeruline tabada. Kui lisada jää, see sulab ja vesi võimaldab neid selgemalt eristada.

Millega peale juua

Burbooni ei soovitata maha loputada, sest see ei võimalda täielikult nautida selle maitseomadusi. Kuid mõnda inimest heidutab joogi kangus. Sellistel juhtudel võib seda maha loputada mineraalvee või looduslike mahladega. Võib ka segada ühte neist vedelikest joogiga. USA-s loputatakse burbooni mõnikord kolaga maha. Siiski tuleb meeles pidada, et vee või mahlaga tohib segada ainult odavamaid burboonisorte. Teatud ringkondades peetakse mitmeaastase laagerdusega burbooni segamist ebateadlikuks.

Mida kõrvale süüa

Kuna selles joogis on kõrge alkoholisisaldus, tekib sellest väga kiiresti joove. Joobe protsessi veidi aeglustamiseks tuleb burbooni kõrvale süüa, kuigi seda alati ei soovitata. Näiteks Kentucky osariigis süüakse kõrvale šokolaadi. See on ilmselt parim maitsekombinatsioon. Need tooted täiendavad teineteist ideaalselt. Kuid sellisel suupistel on ka negatiivne külg. Šokolaad tapab kiiresti burbooni järelmaitse, seetõttu ei soovitata seda süüa kallimate sortide kõrvale, muidu oleks see raha raiskamine. Veel üks hea suupiste on lisamaitseteta kreekerid. Need võivad pehmendada lühiajaliselt laagerdunud burbooni teravat maitset, ilma et need summutaksid joogi maitset, seega võib neid süüa ka pikaajalise laagerdusega sortide kõrvale. Burbooni võib kõrvale süüa ka liha, köögiviljade või pähklitega. Ainus nõue roogadele on soola ja maitseainete puudumine.

Väga hästi sobib see jook puuviljadega, eriti magusatega. Kummalisel kombel nõuab enamik burboonikokteile suhkru lisamist. Samuti saab joogi maitset pehmendada paari lonksu piimaga.

On mitmeid toite, mida burbooni tarbides ei tohi süüa. Eelkõige on need vürtsikad toidud, mis hävitavad joogi maitse. Samuti ei soovita süüa juustu ega kala.

Burboniga kokteilid: retseptid

Muidugi on burboon iseenesest hea, kuid kõrge kanguse tõttu ei saa mõned inimesed seda puhtalt juua. Teised soovivad vaheldust, seega on kokteilid suurepärane valik. Baarmenid armastasid seda jooki kohe, kuna sellel on tugev maitse ja aroom, mistõttu on see ideaalne koostisosa kokteilide jaoks.

Kirsipomm

Seda kokteili on väga lihtne valmistada. Vaja läheb 40 ml kaua laagerdunud burbooni, 30 ml kirsikokteili, 1–2 tilka munavalget. Purusta jää, vala šeikerisse, lisa kõik koostisosad, sulge tihedalt ja sega vähemalt 10 sekundit. Eralda jää hoolikalt vedelikust, vala segu klaasi ja kaunista sidruniviiluga. Kaunistuseks võib kasutada ka kirsiharja.

Mint Džulep

Selle kokteili valmistamiseks on vaja klaasitäis burbooni, mõned piparmündilehed ja 1–2 teelusikatäit suhkrusiirupit. Valage suhkrusiirup metallklaasi, mida kasutatakse jookide eelsegamiseks. Lisage mündilehed ja hõõruge need siirupiga pudruks. Seejärel täitke pool klaasi purustatud jääga, siis valage sinna pool burboonist. Segage hoolikalt, täitke klaas ääreni jääga ja lisage ülejäänud burboon. Üks mündioksake võib kaunistuseks jätta.

Manhattan

Seda retsepti võib nimetada klassikaliseks. Arvatakse, et see leiutati 1870. aastal samanimelises baaris, kus toimus pidulik üritus Tildeni – ühe presidendikandidaadi – auks. Siiski on viiteid selle kokteili varasemast valmistamisest, seega on see vaid ilus legend.

Valmistamiseks läheb vaja 50 ml burbooni, 25 ml punast vermutit, üks kirss ja 2–3 tilka angosturat. Sega kõik koostisosad šeikeris, lisa jää ja sega hoolikalt. Vala kokteil eelnevalt jahutatud klaasi, enne serveerimist kaunista marjaga.

Gangster

See kokteil võimaldab maksimaalselt esile tuua burbooni maitsevarjundeid. Valmistamiseks on vaja 60 ml kaua laagerdunud burbooni, ideaalselt sobib Maker’s Mark, 15 ml mee likööri, 5 ml sidrunimahla, kolmandik teelusikatäit bittrit ja jääd. Aseta jää klaasi. Eraldi nõus sega ülejäänud koostisosad, sega hoolikalt ja kurna klaasi. Serveeri spiraalse sidrunikoore kaunistusega.

Piima-munakokteil

Selle valmistamiseks on vaja kolmandik klaasi pika laagerdusega burbooni, 6 munakollast, kolmandik klaasi suhkrut, klaas piima, 15 g vanilliini, veerand teelusikatäit muskaatpähklit. Vahustage munakollased suhkruga hoolikalt veevannis. Valage segusse aeglaselt kolmandik piima ja segage, kuni see muutub paksuks. Seejärel eemaldage segu veevannist ja valage see teise anumasse. Nüüd võite kokteili valada ülejäänud piima, lisada vanilliini ja pulbriks hõõrutud muskaatpähkel. Segage segu hoolikalt ja asetage külmikusse vähemalt 8 tunniks. Enne serveerimist kaunistage riivitud šokolaadi või kaneelipulkadega.

Al Capone

See kokteil sobib suurepäraselt kodusteks pidudeks. Selle valmistamiseks võtke 120 ml burbooni, 60 ml mis tahes vermutit, 40 ml suhkrusiirupit, jääd. Pange kõik koostisosad shakerisse ja loksutage hoolikalt, seejärel kurnake klaasi ja kaunistage pealt apelsiniviiluga.

Apelsinipomm

See kokteil on parim apelsinijook. Selle valmistamiseks võtke 100 ml apelsinimahla, 40 ml burbooni, suhkrut, jääd, üks apelsiniviil, mitu piparmündioksa. Pange klaasi jääd, seejärel niisutage äärt veidi veega ja puistake see suhkruga. Segage shakeris apelsinimahl ja burboon, lisage sinna mõned piparmündilehed, jää ja segage hästi. Kurnake vedelik klaasi, kaunistage jook apelsiniviilu ja mündioksaga. Kokteil näeb väga ilus välja, kui apelsinikoores teha auk ja pista sinna münt.

Burbon kolaga

See on klassikaline Ameerika kokteili retsept. Teil on vaja 50 ml burbooni, 100 ml koolat ja jääd. Täitke klaas jääkuubikutega ääreni, valage sinna burboon, seejärel koola. Segage ettevaatlikult. Kaunistust tavaliselt ei vajata, kuid võite kasutada sidruniviilu.

Parimate burbonide edetabel

Iga burboon on omal moel hea, kuid kõigi kaubamärkide seast tõstetakse esile mõned parimad, mis on end ammu tõestanud ja püsivad pidevalt tippudes:

• Jim Beam;
• Knob Creek;
• Maker’s Mark;
• Pappy Van Winkle;
• Old Forester;
• Old Crow.

Kuidas valmistada burboni kodus

Kentucky elanikud on veendunud, et parim, mis maisiga juhtunud on, on burboon. Kodus maisiteradest valmistatud jooki ei saa selliseks nimetada, kuid kui korralikult pingutada, ei jää see kvaliteedilt alla USA-s toodetavale toodangule. Pole vaja olla suure ettevõtte omanik, et valmistada head burbooni, kuna tegelikult on see tavaline moonshine.

Kuna burbooni peamine koostisosa on mais, tuleks pöörata erilist tähelepanu tooraine valikule. Suurtes kogustes võib turgudel kohata maisiterasid, kuid sealne toodang jätab soovida ning sellest toorainest valmistatud jook saab maksimaalselt hinnangu "keskpärane". Supermarketites on maisitooraine oluliselt parem, kuigi seal ei müüda täisterasid, küll aga on saadaval maisitangud ja kõrgekvaliteediline jahu.

Teiseks oluliseks komponendiks võib nimetada linnast. Just see muudab tärklise suhkruks. Kasutada võib ainult kääritamata linnaseid. Linnasele erilisi pretensioone ei ole, see võib pärineda ükskõik millisest teraviljakultuurist, kuid valida tuleks ainult heledaid sorte.

Samuti ei ole soovitatav kasutada õllelinnaseid, kuna kuivatamise tehnoloogia tõttu sureb väike osa ensüüme. Õlle puhul pole see kriitiline, kuid bourboni puhul on see probleem. Parim on linnast ise idandada.

Tuleb meeles pidada, et bourbon peab sisaldama vähemalt 51% maisi. Näitajaid võib suurendada, kuid mitte vähendada. Ülejäänud osa ei pea tingimata täielikult linnasega täitma. Näiteks võib lisada 24% nisulinnast ja 25% otra. Igaüks valib koostisosad oma maitse järgi, sest just see annab viskile individuaalsuse. Kui koostis on kindlaks määratud, võib alustada valmistamist:

1. Esiteks vabastada tärklis maisirakkudest. Seda on lihtne teha, keetes toorainet temperatuuril 72 kraadi ja rohkem. Ülejäänud teraviljakultuurid tuleb samuti maisiga koos lisada. Kui mass on kuumenenud 72 kraadini, võib lisada väikese koguse linnast, see vedeldab segu.
2. Nüüd vala tooraine veega üle ja keeda. Muide, vee kohta – on väga oluline valida õige vedelikukogus. Ideaalseks suhteks peetakse 1 osa toorainet 4 osa vee kohta. Niisiis, vala tooraine veega üle ja kuumuta 72 kraadini, seejärel lisa umbes 10% linnast. Soovitatav on linnas eelnevalt peenestada. Seejärel keeda virret 120 minutit temperatuuril 100 kraadi. Kogu keetmise ajal on oluline virret pidevalt segada.
3. Kahe tunni pärast alanda vedeliku temperatuur 60 kraadini, seejärel lisa ülejäänud linnas. Selles etapis mängib temperatuur väga olulist rolli. Kui see on üle nimetatu, võivad ensüümid surra, kui madalam – võib linnastumisprotsess venida. Seetõttu on soovitatav kasutada täpset termomeetrit. Nüüd saabub joogi valmistamisel väga oluline etapp. 120 minuti jooksul tuleb hoida virde temperatuuri 60 kraadi juures. Lubatud on selle tõus maksimaalselt 5–7 kraadi võrra. Seda perioodi on vaja tärklise muutmiseks suhkruks.
4. Nüüd lisa pärm. Oluline on meeles pidada, et nad töötavad efektiivselt temperatuuril 20 kuni 30 kraadi, seetõttu on oluline jahutada vedelik nende väärtusteni. 10 liitri vedeliku kohta piisab 100 g pärmist, aga kui tegemist on kuivpärmiga, siis piisab 20 g-st. Pärast pärmi lisamist algab käärimisprotsess, mis tavaliselt kestab mitte rohkem kui 4 päeva. Selleks ajaks tuleb virre paigutada varjatud kohta.
5. Järgmiseks etapiks on vaja destilleerimisaparaati. Valage vedelik läbi marlifiltri destilleerimiskolbi. Seda tehakse tükkide ja lisandite eemaldamiseks. Soovitud tulemuse saamiseks on vaja kahekordset destilleerimist. Esimene destilleerimine ei nõua fraktsioonide eraldamist; väljund peaks olema umbes 30% kangusega toode. Lahjendage saadud virre veega 16–18% kanguseni. Oluline on kasutada puhast vett; ideaalse tulemuse saamiseks on soovitatav teha täiendav filtreerimine aktiivsöega. Teine destilleerimine peaks toimuma aeglasel tulel. Siin on oluline koguda «pead». Peadeks nimetatakse esimesi 100–150 ml virret, neid ei tohi mingil juhul tarbida, sest need sisaldavad tervisele ohtlikke aineid. Virde kogumine tuleb lõpetada, kui destilleeritava vedeliku kangus langeb alla 45%; need on nn «sabad». Lõpuks peab destilleerimise järel saama 50–60 kraadise kangusega vedelik, mis tuleb lahjendada veega 40–45 kraadini ja lasta seista 2–3 ööpäeva. Kui jooki hoitakse hiljem niiskes keldris, ei ole seda vaja lahjendada.
6. Nüüd jääb kõige pikem etapp – laagerdamine bourboni jaoks põletatud vaatides. Tootjad teevad sageli täiendava filtreerimise vahtrasöega, seejärel villivad joogi vaatidesse. Minimaalne laagerdamisaeg on 2 aastat, kuid mida kauem, seda rikkalikum ja pehmem muutub toote maitse.

Vaatisid põletatakse seestpoolt; selleks pannakse nendesse õled ja süüdatakse. Selline vaat annab joogile mitte ainult maitse, vaid ka värvi, seega ei ole vaja lisaks karamelli panna. Oluline on kasutada ainult tammest valmistatud vaate.

Jook iseenesest on tagasihoidlik; mõned tootjad laagerdavad seda mitte keldrites, vaid tavalistes ladudes, kus suvel on kuum ja talvel külm. Seetõttu võib bourboni laagerdada isegi korteris. Samuti ei tasu unustada, et tööstuslike vaatide mahud on kuni 2000 l, mistõttu laagerdub jook neis aeglaselt. Koduseks laagerdamiseks võib kuluda vähem aega, kuna kasutatakse 5–15-liitriseid vaate.

Burboni kasu ja kahju

Bourbon on endasse imanud maisiterade parimad omadused, mistõttu on see jook kasulik. Väikestes kogustes suudab see laiendada veresooni, alandades vererõhku. Samuti hoiab see ära südame-veresoonkonna haiguste teket.

On olemas suur hulk ravimtinktuure, mille aluseks on bourbon. Sellised tinktuurid aitavad hästi toime tulla unetuse, arütmia ja isegi tahhükardiaga. Selles sisalduvad ained on kasulikud seedetrakti haigustega inimestele; nad suudavad ravida kõhuhäireid ja kõhukinnisust. Bourbon leevendab närvisüsteemi pinget ja väsimust.

Bourboni igapäevane tarbimine väikestes annustes võib aidata sapipõie probleemide korral. Jook mõjub soodsalt sapile, vedeldades seda ja alandades viskoossust. Samuti parandab see selle värvi.

Tänu oma antiseptilistele omadustele on Burbon suurepärane vahend tonsilliidi vastu. See võimaldab leevendada põletikku ja hävitab mikroobe kurgus. Ravisegu valmistamiseks tuleb segada 1 supilusikatäis Burboni klaasitäie sooja veega. Valmis seguga loputada kurku hommikul, pärastlõunal ja õhtul.

Ka bronhiidi ja kopsupõletiku ravis on Burbon leidnud rakendust. Pähklitega tinktuur võimaldab nende haigustega suurepäraselt toime tulla, peediga aga leevendada lihasväsimust, taastades jõudu pärast raskeid füüsilisi koormusi.

Kuid selline kasulik jook ei ole ka puudusteta. Näiteks sisaldab see suures koguses tanniini ja furfuraali, mistõttu liigne tarbimine ähvardab tugeva alkoholimürgistusega. Isegi tavalises vodkas on neid üle 30 korra vähem, seega tuleb Burboni juua mõistusega.

Samuti tuleks Burbonist loobuda krooniliste haiguste ägenemise korral. Seda ei tohi juua rasedatel naistel ja imetavatel emadel.

Huvitavaid fakte burboni kohta

1. Burbon on maakond Kentucky osariigis, kus seda viskit esialgu toodeti. Inimesed küsisid, kas kaupmeestel on seda Burboni veel, ja nii jäi joogile see nimetus.
2. Kentucky osariigis on suur hulk Burboni tootjaid. Tünnide koguarv nende ladudes on ligikaudu 5 miljonit. Nende koguväärtus on ületanud 2 miljardit dollarit.
3. Alates 2007. aastast peetakse USA-s septembrit Burboni rahvuslikuks kuuks.
4. Statistika kohaselt moodustab USA-s eksporditavast alkoholist üle poole Burbon.
5. Eelmise sajandi keskel nimetas USA Kongress Burboni riigi peamiseks joogiks ja rahvuslikuks aardeks. Samal ajal kehtestati standardid, mille järgi võib viskit nimetada Burboniks. Peamine nõue on, et jook peab olema toodetud USA territooriumil.

Burboni foto