Greipfruut: kasulikud omadused ja vastunäidustused

Greipfruut on tsitruseliste sugukonda kuuluva puu vili. Tema nimetus tuleneb kahest inglise sõnast – „fruit“ on selgelt „vili“ ning eesliide „grape“ (tõlkes „viinamari“) viitab sellele, et viljad kasvavad okstel kobarates. Muud sarnasust viinamarjadega greipfruudil siiski ei ole. Ta sarnaneb palju rohkem oma tsitruselistest „sugulastega“.

Mille poolest erineb greipfruut pomelost

Bioloogilisest vaatepunktist on vastus sellele küsimusele lihtne: greipfruut on apelsini ja pomelo juhusliku (st loodusliku) ristamise vili. Greipfruut on seejuures märgatavalt väiksem kui pomelo, tema läbimõõt on vaid 10–20 cm, samas kui tema „eellase“ läbimõõt võib ulatuda 30 cm-ni.

Greipfruudi viljaliha on hapukas ja võib olla nii heleroosa, kollase kui ka punase tooniga. Valged poolläbipaistvad kilejad jagavad selle sektoriteks. Nende sektorite sees on seemned.

Pomelo koor on paksem ja viljaliha jaguneb sektoriteks tihedamate ja jäikade kiledega. Viljaliha värvus võib olla nii kahvaturoheline kui ka kollakas. Maitse on hapukas-magus, kergelt mõrkjas, ning viljaliha sisaldab vähem mahla kui greipfruudil (ja isegi teistel tsitruselistel). Küll aga on pomelo viljad kõige suuremad – nende kaal võib ulatuda 10 kg-ni.

Mis on tervislikum: greipfruut või pomelo

Sellele küsimusele on raske ühemõtteliselt vastata. Kui vaadata C-vitamiini sisaldust, siis pomelos on seda 1,5 korda rohkem, seega sobib see paremini immuunsüsteemi tugevdamiseks. Lisaks sisaldab see rohkem kiudaineid, mis võimaldab seedimist normaliseerida. Pomelos on palju kaaliumi, mis aitab organismist liigset vedelikku välja viia ning soodustab südame-veresoonkonna tegevuse paranemist.

Teisest küljest sisaldab greip rohkem PP-vitamiini, mis on vajalik süsivesikute ja rasvade normaalseks ainevahetuseks. See normaliseerib ka veresuhkru taset ning nendes viljades sisalduvad orgaanilised happed kiirendavad ainevahetust. Samuti on greibis palju magneesiumi, mis hoiab ära spasme ja mõjub soodsalt südametegevusele. Nii et pomelo on võib-olla südamele kasulikum, aga greip aitab kaalust alla võtta.

Koostis ja kalorisisaldus

Greibi energeetiline väärtus on suhteliselt väike – 35 kcal 100 g kohta. Kuid tuleb mõista, et viljad on üsna suured ja ühe greibi kalorsus võib ulatuda juba 70–100 kcal-ni.

Nende viljade keemiline koostis on andnud neile ebatavalised ravivad omadused. Sellesse kuuluvad:

1. Erinevad suhkrud – kuni 7%.
2. Orgaanilised happed, sealhulgas sidrunhape – kuni 3%.
3. Eeterlik õli, mis iseenesest on kasulikke aineid rikas. Seda leidub nii vilja viljalihas kui ka koores.
4. Askorbiinhape (C-vitamiin). Poolkeskmises greibis sisaldub selle aine päevane vajadus. Vitamiini tähtsust on raske ülehinnata. See on aine, mis on vajalik normaalseks vereloomeks ja kudede taastamiseks, samuti tagab see immuunsüsteemi töö ja soodustab seedimisprotsesside normaliseerimist.
5. B-rühma vitamiinid, sealhulgas riboflaviin, mis lisaks viljalihale punakaskollase varjundi andmisele parandab nägemist ja tugevdab ajutegevust.
6. Suur hulk makro- ja mikroelemente, sealhulgas aneemiat ennetav raud, südamele kasulik kaalium, ainevahetust kiirendav fosfor ning tsink oma põletikuvastaste omadustega.
7. Pektiinained, mis normaliseerivad seedimist.
8. Glükosiid naringiin, mis annab viljadele kergelt mõrkja maitse.

Greibi koostises on ka fütontsiidid, mida sageli nimetatakse looduslikeks antibiootikumideks. Need tõepoolest tõrjuvad tõhusalt enamiku haigustekitajate mikroorganismide arengut.

Samuti normaliseerivad greibi koostisesse kuuluvad ained vere 'halva' kolesterooli taset (sellest täielikult vabaneda on peaaegu võimatu, kuid just see on insuldi põhjustaja).

Mille poolest on greipfruut kasulik

Üldine kasu

Greip on vili, mis on kasulik nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seda soovitatakse lisada toidusedelisse:

• südame isheemiatõve ja vereringehäirete korral;
• nahahaiguste korral põletiku leevendamiseks ja naha paranemiseks;
• igemehaiguste korral;
• kolesterooliladestuste tekkimise ja ateroskleroosi arengu vältimiseks;
• maksafunktsiooni normaliseerimiseks;
• turse vähendamiseks (olenemata liigse vedeliku kogunemise põhjusest);
• aneemia ennetusvahendina.

Lisaks soovitatakse nii vilju kui ka mahla inimestele, kes taastuvad pikaajalistest nakkushaigustest.

Naistele

Naistele on greip kasulik selle poolest, et see sisaldab hormonaalset tasakaalu stabiliseerivaid aineid. Praktikas tähendab see, et selle puuvilja regulaarne tarbimine võimaldab normaliseerida menstruaaltsüklit, leevendab 'kriitilistel päevadel' enesetunnet, aitab leevendada alaselja- ja kõhuvalu PMS-i ajal.

Greipfruudid on väga kasulikud ka menopausi ajal, kuna need aitavad vähendada selle protsessiga kaasnevaid tüsistusi. Viljades sisalduvad ained vähendavad kuumahoogude tugevust.

Meestele

Tugevama soo esindajatele on greipfruut kasulik, kuna see sisaldab palju antioksüdante, lükopeni ja tsinki. Need ained omavad põletikuvastaseid omadusi, mis võimaldab ennetada prostatiidi teket, seda enam, et selle puuvilja koostises on ühendeid, mida peetakse looduslikeks antibiootikumideks.

Greipfruut on oluline ka seetõttu, et see võimaldab alandada „halva” kolesterooli taset ning selle probleemiga puutuvad mehed kokku sagedamini kui naised.

Greipfruudi koor, eriti koos selliste lisanditega nagu šokolaad ja kaneel, on kerge afrodisiaakum ning aitab võidelda erektsioonihäiretega.

Raseduse ajal

Greipfruut on tulevastele emadele kasulik, kuna see on tõeline vitamiinide aare. See aitab vabaneda tursetest ning on suurepärane rasvumise ennetaja. Greipfruut tasub lisada toidulauale, et vabaneda sellistest ebameeldivatest raseduse tüsistustest nagu suurenenud väsimus, keskendumisvõime langus jne.

Samas ei ole uuringutega tuvastatud vastunäidustusi greipfruudi tarbimiseks raseduse ajal. Kuid on andmeid, et suurtes kogustes võib see mõjutada östrogeeni taset, seega tuleb järgida mõõdukust – pool vilja päevas on täiesti piisav, seda enam, et tegemist on kõrge allergeensusega tootega.

Imetamise ajal

Sünnitusjärgsel perioodil võib greipfruut olla kasulik, kuna see võimaldab normaliseerida kaalu, stabiliseerida hormonaalset taset, parandada juuste, naha ja küünte seisundit. Pealegi peetakse seda suurepäraseks vahendiks sünnitusjärgse depressiooni vastu.

Kuid tuleb olla ettevaatlik, kuna toode on kõrge allergeensusega. See tähendab, et esimese kahe kuu jooksul tuleb see toidust täielikult välja jätta, seejärel võib proovida seda lisada, kuid alustades väga väikesest kogusest. Alles pärast lapse reaktsiooni kontrollimist ja veendumist, et kõik on korras, võib aeg-ajalt süüa pool greipfruuti.

Lastele

See vili võib olla lastele väga kasulik, kuna see võimaldab täielikult katta kasvava organismi vajaduse C-vitamiini ja teiste makro- ja mikroelementide järele. Greipfruut aitab stimuleerida seedeorganite tööd (lastel areneb see süsteem üsna aeglaselt ja vajab sageli abi). Samuti on need viljad kasulikud, kuna soodustavad aju ja kesknärvisüsteemi arengut tervikuna. Lõpuks tugevdab greipfruudi tarbimine immuunsüsteemi, mis on eriti oluline külmal aastaajal.

Kuid tuleb meeles pidada, et greipfruudi tarbimine võib põhjustada sama tugevat allergiat kui apelsinide lisamine toidulauale. Seega ei tohi neid alla kolmeaastasele lapsele üldse anda. Pärast seda tutvustatakse puuvilju järk-järgult, alustades 2–3 tilga mahlast ja seejärel suurendatakse kogust vähehaaval mitme viiluni.

Milline greipfruut on tervislikum: valge või punane

Greipfruudi kasulikkus sõltub suuresti selle sordist. Kokku on neid umbes kakskümmend, kuid neis on lihtne orienteeruda, kuna need jagunevad kahte rühma – valgeteks ja punasteks. Esimesed sisaldavad rohkem kiudaineid, mistõttu on need kasulikumad kõhukinnisuse ravis. Punased sisaldavad rohkem antioksüdante ja lükopeeni, neid kasutatakse põletikuliste ja vähihaiguste ravis.

Greipfruudikoore (kestade) kasulikkus

Greipfruudikoor on kasulik, kuna see sisaldab kõiki samu vitamiine, mis viljalihaski, samuti eeterlikku õli ja fütoniide, millel on antibakteriaalsed omadused. Kuid seda toidu või ravimina tarbida saab ainult siis, kui ollakse kindel, et vilju pole töödeldud põllumajanduslike kemikaalidega. Siis saab greipfruudikoort peenestada, kuivatada ja seejärel lisada küpsetistele või teele, et saada maitsev ja tervislik jook, mis tõstab immuunsust ja parandab seedimist.

Greipfruudimahla kasu ja kahju

Greipfruudimahl sisaldab kõiki samu aineid, mis viljalihagi, kuid kontsentreeritumal kujul. Tänu sellele kiirendab greipfruudimahl ainevahetust, normaliseerib seedimist, tugevdab immuunsust. Kuid kõigi eespool nimetatud ühendite, sealhulgas hapete, kõrgem kontsentratsioon põhjustab ka selle kahjulikkust – näiteks suurenenud maomahla tootmine, mille tõttu on toode vastunäidustatud seedetrakti haiguste korral. Samuti sisaldab see aineid, mis vähendavad mõnede ravimite tõhusust, mida käsitletakse allpool.

Mille poolest on greipfruudiseemned kasulikud

Sõltuvalt sordist võib igas greipfruudiviljas olla 5–12 valget seemet, millel on mõrkjas järelmaitse glükosiidide kõrge sisalduse tõttu. Kuna need on seemned, millega need taimed paljunevad, on neil loomulik antibakteriaalne kaitse. Seemned sisaldavad tervet kompleksi bioloogiliselt aktiivseid aineid. Need on kvertsetiin (üks flavonoide, millel on põletikuvastased omadused), rutiinosiidid ja mitmesugused vitamiinid. Neid ei saa toiduks tarbida, kuid neist valmistatakse ekstrakti, mida kasutatakse laialdaselt nii ametlikus kui ka rahvameditsiinis, kuna sellel on desinfitseeriv, seenevastane ja antimikroobne toime.

Reeglina kasutatakse ekstrakti välispidise vahendina. Sellel pole vastunäidustusi ja see sobib hästi teiste preparaatidega.

Greipfruudiõli: omadused ja kasutamine

Lisaks mineraalidele ja vitamiinidele sisaldab see õli ka aineid, mis moodustavad selle peene aroomikompositsiooni ja samal ajal omavad raviomadusi. Näiteks on see geraniool, millel on antibakteriaalne toime ja mis võimaldab reguleerida vererõhku, samuti müriseen, millel on sarnased omadused.

Aroomiteraapias kasutatakse greipfruudiõli peavalu ja pinge leevendamiseks, nägemise parandamiseks, külmetusvastase vahendina, ja kosmetoloogias – tselluliidiga võitlemiseks.

Kuidas süüa greipfruuti kaalu langetamiseks

Greip sisaldab ainet nimega naringiin. Ühest küljest annab see talle mõrkjapoolse maitse, teisest küljest aitab see toitu kiiremini seedida ja takistab rasvade kogunemist – vastupidi, organism kasutab neid palju kiiremini. Samuti sisaldab greip inositooli, mis kuulub vitamiinide kategooriasse ja on samal ajal loodusliku rasvapõletaja omadustega. Lõpuks ei tohi unustada antioksüdante, mis samuti aitavad põletada rasvu ja normaliseerida suhkru taset, lisaks eemaldavad need kehast liigset vedelikku.

Pole vaja järgida greibidiiti, et veenduda sellise keemilise koostise tõhususes. Piisab, kui loobuda rasvastest ja praetud toitudest ning süüa enne sööki pool greipi või juua klaas värsket mahla sellest puuviljast. Ja siis saab kuu ajaga lahti 3–4 kg liigsest kaalust.

Kui tulemus on vajalik kiiresti, siis tuleks proovida kiirdieeti. See eeldab üsna tagasihoidlikku menüüd. Hommikusöögiks võib süüa röstsaia, pool greipi ja üks muna, juurde tass kohvi ilma suhkruta. Lõunaks – veel pool greipi, 100 g keedetud liha, tass teed. Õhtusöögiks – pool greipi ja jälle üks muna. Siis saab kaotada 4–5 kg vaid kolme päevaga. Kuid enne tuleb konsulteerida arstiga, sest selline dieet sobib ainult väga tervetele inimestele.

Greipfruut meditsiinis

Greipi laialdane kasutamine ametlikus meditsiinis on tingitud selle ainulaadsest koostisest. Kõik selle taime osad omavad antioksüdantseid omadusi, mis võimaldavad ennetada enneaegset vananemist. Samuti on neil seenevastane ja antibakteriaalne toime. On andmeid, et greip võib toime tulla saja erineva bakteriga ja isegi mõnede viirustega. Samuti alandab see vere kolesteroolitaset, vähendab suhkru kogust ja aitab toime tulla tursega.

Diabeedi korral

Iisraelis viidi läbi uuringud, mis tõestasid, et greip on oluline ravivahend teist tüüpi diabeedi korral. Kasulikud on nii värsked viljad kui ka jook purustatud kuivatatud koortest (1 tl keeva vee klaasi kohta). Mõrkjas glükosiid naringeniin omab antioksüdantseid omadusi ja samal ajal suurendab tundlikkust insuliini suhtes.

Tähtis: greibi glükeemiline indeks — 25 ühikut.

Pankreatiidi korral

See vili on vastunäidustatud nii ägeda kui ka kroonilise pankreatiidi korral. Seda ei tohi tarbida värskelt ega jookide ja magustoitudena. Kuid selle koore pulber võib leevendada valu, kui lisada seda toidule väheses koguses.

Gastriidi korral

Kuna greip sisaldab aineid, mis suurendavad maomahla tootmist, on see gastriidi korral keelatud samamoodi nagu pankreatiidi puhul. Erandiks on ainult koore pulber.

Soolestikule

Haavandtõve korral on greip keelatud, kuna selle koostises olevad ained ärritavad limaskesti.

Kõhukinnisuse korral

Greipfruuti peetakse heaks vahendiks kõhukinnisuse vastu. Lihtsaim variant on juua klaas greipfruutimahla enne sööki, kuid mitte tühja kõhuga. Samuti on kasulik lisada puuvilja salatitesse seedimise parandamiseks.

Podagra korral

Greipfruut ei sisalda praktiliselt puriine, nii et podagra korral võib ja isegi peaks seda tarbima, kuna see aitab leevendada valuaistinguid. Samuti on uuringud, mis näitavad, et kõrge C-vitamiini sisaldus võimaldab seda vilja kasutada haiguse ennetamiseks.

Maksale

Maksahaiguste korral lisatakse greipfruut dieeti ettevaatusega. Samal ajal on uuringud, mis tõestavad, et C-hepatiidi korral kiirendab greipfruudi tarbimine paranemist just tänu flavonoididele ja mõrkjale glükosiidile, mis ei lase viirusel levida.

Hemorroidide korral

Hemorroidide korral võimaldab kiudainerikka greipfruudi tarbimine kõrvaldada haiguse põhjuse enda. Samuti aitab see vili tugevdada veresoonte seinu, mis vähendab verejooksu riski.

Koletsüstiidi korral

Selle haiguse ravis ei oma greipfruut iseseisvat tähtsust, kuid seda võib dieeti lisada üldise heaolu parandamiseks.

Rahvameditsiini retseptid greipfruudipõhjal

Greipfruudi baasil valmistatakse väga erinevaid rahvameditsiini vahendeid:

Kompressid veenipuudulikkuse vastu

Pärast sooja dušši panna jalgade nahale õhukesed greipfruudiviilud otse koos koore ja viljalihaga. Pealt katta kompress küpsetuspaberi või kilega, kinnitada elastse sidemega ja jätta 30 minutiks. Kompress aitab vähendada turset, tugevdada veresooni ja ennetada veenilaiendite teket.

Greipfruudivann külmetuse korral

Kõrge kehatemperatuuri korral seda protseduuri ei soovitata. Kuid kui inimene kardab, et pärast alajahtumist võib ta viiruse saada, on see parim ennetus- ja ravivahend. Vanni jaoks tuleb võtta 5 punast greipfruuti koos koorega, lõigata ringideks, valada peale kuum vesi ja lasta vahendil tõmmata 2–3 tundi. Seejärel pigistada nende greipfruutide mahl läbi marli ja koos veega, milles need leotusid, valada vanni. Greipfruudi jäägid mässida marli sisse ja panna samuti vette. Viljades sisalduvad fütontsiidid ja eeterlikud õlid aitavad haigust ennetada.

Igemetele

Igemete veritsemise vastu aitab massaaž, mida tehakse greipfruuditükiga (nii et sellel oleks nii viljaliha kui koor). Protseduuri kestus on 10–15 minutit.

Angiini korral

Angiini ravis piisab, kui lahustada 3 tilka ekstrakti või 5 tilka õli 100 ml soojas vees, et saada tõhus vahend kurgu loputamiseks.

Põskkoopapõletiku korral

Sinusiidi kompleksravis soovitatakse kasutada 1 tilka seemneekstrakti 30 ml vee kohta nina tilgutamiseks.

Silmade väsimuse korral

See vahend aitab hästi arvuti taga töötades (samuti neile, kelle töö on seotud keskendumisega väikestele detailidele). Töökohal tuleb jätta alustass peeneks hakitud greipfruudiga. Selles sisalduvad eeterlikud õlid leevendavad väsimust ja soodustavad tähelepanu koondamist.

Konnasilmade vastu

Selleks tuleb probleemsele kohale panna tükk greibivilja viljaliha koos koorega ja fikseerida sidemega terveks ööks. Orgaanilised happed aitavad kallust pehmendada ja hiljem saab selle valutult eemaldada. Ravikuur kestab nädal.

Kuivatatud ja pulbriks jahvatatud greibikoort soovitatakse võtta kõhuvalude korral, lisades seda toiduks vähehaaval. Seda tehakse ka veresoonte seinte tugevdamiseks. Lisaks peetakse greibiõli heaks üldtugevdavaks ja põletikuvastaseks vahendiks. Greibimahlaga hõõrutakse nahka, et leevendada sügelust pärast putukahammustust.

Greipfruut kosmetoloogias

Greip on kosmeetikas leidnud väga laialdast kasutust. Selle puuvilja mahla segatakse taimeõliga ja hõõrutakse sellega kuiva nahka küünarnukkidel ja põlvedel, et eemaldada koorumist. Samuti pleegitatakse sellega küüneplaate. Seda kasutatakse ka pigmentlaikude eemaldamiseks ning probleemse ja rasuse naha raviks.

Näole

Greipi võib kasutada järgmiselt:

1. Jagada viiludeks, puhastada kilest, külmutada sügavkülmas ja kasutada näomassaažiks kosmeetilise jää asemel.
2. Segada 2 supilusikatäit greibivilja viljaliha 1 supilusikatäie riisijahuga ja sama koguse hapukoorega. Kanda näole 20 minutiks, seejärel loputada sooja veega. Maskil on noorendav toime ja see ühtlasi valgendab nahka.
3. Segada greibimahl võrdsetes vahekordades rasvase hapukoore ja porgandimahlaga, seejärel lisada tärklist, et saada paksem konsistents. Kanda toodet 20–25 minutiks, seejärel loputada. Saadakse suurepärane toitev mask.

Samuti võib greibimahlaga nägu pühkida, et vältida aknet.

Juustele

Kahjustatud juuste ravimiseks tuleb võtta pool klaasi greibimahla, lisada 2 supilusikatäit soodat ja 3–4 tilka salvei eeterlikku õli. Mask kanda peanahale üldreeglite järgi, kergelt masseerides, 20 minutiks. Kindlasti tuleb pea katta kilega ja mähkida pealt rätikuga. Pesta mask šampooniga maha.

Kasutatakse ka eeterlikku õli. Kui 1 supilusikatäie šampooni lisada 2–3 tilka õli, saadakse suurepärane toitev vahend, mis ennetab seborröad.

Kahju ja vastunäidustused

Greibipuu viljad ja selle mahl on vastunäidustatud suurenenud maohappesuse korral. Samuti ei tohi seda puuvilja tarbida tsitruseliste allergia olemasolul.

Tuleb samuti arvestada, et greibipuu koostises on aine furanokumariin. See võib nii tugevdada kui ka neutraliseerida ravimite mõju. Seepärast on greip ja selle mahl vastunäidustatud antibiootikumide, teatud südame-veresoonkonna haiguste ravis kasutatavate ravimite, samuti statiinide võtmise ajal, mille toime on suunatud kolesteroolitaseme alandamisele ja lipiidide ainevahetuse normaliseerimisele.

Greip on vastunäidustatud inimestele, kes võtavad valuvaigisteid, antidepressante, vererõhku alandavaid ravimeid, hormonaalseid suukaudseid rasestumisvastaseid vahendeid ja pahaloomuliste kasvajate raviks kasutatavaid aineid. Samal põhjusel ei tohi nimetatud preparaate maha pesta greibimahlaga. Igal juhul enne selle puuvilja oma toidulauale lisamist peaksid pidevalt ravimeid tarvitavad inimesed konsulteerima arstiga.

Millega ei tohi greipfruuti süüa

On mitmeid piiranguid, millega greipi korraga tarbida ei tohi. Peamiselt puudutab see toite, mis sisaldavad palju süsivesikuid ja tärklist, samuti valke. Lisaks kartulile ja banaanile kuuluvad siia ka peaaegu kõik kaunviljad, samuti datlid, liha ja kala. Nimelt võivad proteiinid, valgud ja tärklis koos greibiga tarbides põhjustada ebameeldivaid tundeid kõhus.

Seetõttu soovitatakse greippi süüa pool tundi enne sööki, siis on see kasulik.

Kuidas valida ja säilitada greipfruuti

Valida tuleks ainult terved, vigastusteta puuviljad. Enne ostmist on soovitav vili käes kaaluda – mida rohkem mahla, seda raskem see on.

Greibi maitset mõjutab otseselt selles sisalduv beetakaroteeni hulk. Mida rohkem seda on, seda maitsvam ja magusam on vili. Beetakaroteen on aga ka pigment. Punastes greipides on seda rohkem, seepärast on need maitsvamad kui valged. Samas on olemas ka rohelisi ja pruune sorte, mis on samuti meeldiva maitsega. Seda, kui küps on greip, saab määrata ka lõhna järgi. Mida tugevam see on, seda magusam on vili.

Kõige maitsvamad punased sordid on Flame, Rio Red, Ruby. Need kõik aretati Ameerikas 1950. aastatel. Punaseid sorte peetakse ka tervislikumateks, sest need sisaldavad palju lükopeeni, mis on üsna tugev antioksüdant. Siiski on olemas maitsvaid valgeid greipe; nende viljaliha on kollaka varjundiga. Mõnikord aetakse neid segamini sweetiga, kuid see on pomelo ja greibi hübriid (tuntud ka kui oroblanco). Samuti on olemas üsna maitsvad greibi ja mandariini hübriidid. Neid nimetatakse tangelodeks ja mineoladeks.

Värskeid greipe ei tasu kaua säilitada. Maksimaalne säilitusaeg koduses külmkapis on 10 päeva. Isegi kui puuviljad formaalselt pole riknenud, on nende maitse oluliselt halvem kui värsketel. Külmkapis soovitatakse neid hoida alumisel riiulil või puuviljadele mõeldud korvis.

Kuidas greipfruuti õigesti süüa

Greip on väga kasulik toode, kuid ainult siis, kui seda õigesti tarbida. Järgnevalt vaadeldakse selle puuvilja toidulauale lisamise eripärasid.

Kui palju võib päevas süüa

Tundub, et nii paljude greipfruudis sisalduvate vitamiinide juures saab põhimõte olla ainult üks: mida rohkem, seda parem. Kuid tegelikult see päris nii ei ole, ja liigne kirg selle puuvilja vastu võib viia väga ebameeldivate tagajärgedeni. Need on seotud sellega, et vili sisaldab üsna palju agressiivseid puuviljahappeid. See tähendab, et liigtarbimise korral mõjuvad need negatiivselt mao limaskestale. Lisaks avaldavad need happed suurtes kogustes hävitavat toimet suuõõnele üldiselt ja eriti hammastele. Kui suus on mingid haavad, ärritavad happed neid ning süvendavad seisundit. Samal ajal hävib hambaemail hapete toimel ja hammaste tundlikkus suureneb. Põhimõtteliselt, kui selles etapis loobuda greipfruudist, taastub tervete hammaste email mõne aja pärast. Kui aga hakkas hävima juba kaariesest kahjustatud hammaste email, siis nende seisund ainult halveneb.

Selleks et greipfruut tooks ainult kasu, ilma negatiivsete tagajärgedeta, tuleb päevas süüa mitte rohkem kui üks keskmise suurusega vili. See on täpselt kaks korda suurem kui päevane C-vitamiini vajadus, nii et terve greipfruut on juba vitamiinipomm. Siiski ei tohi puuvilja tarbida ühe toidukorraga, vaid see tuleb jagada kaheks portsjoniks nii, et nende vahel oleks happe mõju neutraliseerimiseks vähemalt 6 tundi.

Kui greipfruudi tarbimisel tekib siiski kerge ebamugavus, võib seda tarbida koos teiste mittetärklist sisaldavate puuviljadega salatina.

Kas võib süüa öösel ja tühja kõhuga

Seoses sellega, kuidas ja millal peaks greipfruuti tarbima, pole arstidel veel ühtset arvamust. Arvestades, et need viljad sisaldavad väga palju toniseeriva toimega C-vitamiini, oleks loogiline eeldada, et vilju tuleks tarbida tühja kõhuga või vähemalt hommikul. Nendes puuviljades sisalduvad ained stimuleerivad isu ning tühja kõhuga magama minemine on väga raske. Rääkimata sellest, et mõnel inimesel võib lihtsalt kannatust napilt jätkuda ning nad teevad öise retke külmiku juurde, et nälga vaigistada.

Samal ajal aktiveerib greipfruut ainevahetusprotsesse ning unes kulgeb lipiidide ainevahetus kiiremini. Dieedil olijate jaoks on see väga oluline. Seega soovitavad arstid valida aeg vastavalt individuaalsele talutavusele.

Kuidas puhastada ja lõigata greipfruuti

Greipfruudilt tuleb kindlasti eemaldada mitte ainult koor, vaid ka kile. Sarnane kile on kõigil tsitrusviljadel, kuid apelsinidel ja mandariinidel jääb see lihtsalt maitsetuks, greipfruudil aga on see mõru. Seda seletatakse sellega, et greipfruudi kiles sisaldub teatud glükosiid ja kiniinhape. Teoreetiliselt võivad need ained olla isegi kasulikud, kuid antud juhul annavad nad puuviljale ebameeldiva mõruduse, mistõttu tuleb neist vabaneda.

Niisiis tuleb vili pesta jooksva vee all. Seda tuleb teha väga ettevaatlikult, kuid põhjalikult. Kuna koort töödeldakse vahakompositsioonidega, tuleb püüda need ka eemaldada.

Koorest saab lahti kahel viisil. Lihtsaim variant – tuleb lõigata vili pooleks (põiki), seejärel jõuda viljalihani teelusika abil. See võimaldab eraldada viljaliha ka kiledest. Parim on kasutada spetsiaalseid hammastega lusikaid.

Juhtub nii, et greipfruudi viljaliha kasutatakse hiljem erinevate roogade valmistamiseks. Sel juhul on parem lõigata vili viiludeks. Need on üsna suured ja neid on lihtne kiledest puhastada. Seejärel võib need kas tervikuna roogadesse lisada või peeneks hakkida.

Kas koort võib süüa

Teoreetiliselt võib greipfruudi koort süüa. Probleem on milleski muus. Peaaegu kõigis piirkondades, kus greipfruuti kasvatatakse, püüavad tootjad kaitsta puid haiguste ja kahjurite eest. Selleks töödeldakse neid erinevate kemikaalidega. Kahjuks jääb enamik neist ühenditest koorde – need kogunevad sinna. Lisaks kaetakse viljad transpordi ajal parema säilivuse tagamiseks spetsiaalsete vahakompositsioonidega – see seletab ka nende atraktiivset välimust. Koort sellest ainest puhastada on väga keeruline. Kõike eelnevat arvesse võttes on parem greipfruudi koort mitte tarbida.

Kas pärast treeningut võib greipfruuti süüa

Nagu teada, on vaid 20% kaotatud kaalust treeningute tulemus. Kõik ülejäänu sõltub sellest, kuidas inimene sööb enne treeningut ja vahetult pärast seda. Greipfruut kuulub nende väheste toitude hulka, mida võib tarbida kohe pärast treeningut. See sisaldab piisavalt süsivesikuid, et täiendada energiavarusid, kuid samas mitte nii palju, et need taljele ladestuksid.

Mida saab greipfruudist valmistada: retseptid

Greipfruuti kasutatakse erinevate roogade valmistamiseks, sealhulgas salatid, magustoidud, marmelaad ja tarretis. On palju retsepte, kus selle vilja viilud muudetakse liha- või kalaroogade lisandiks, kuid nagu eespool öeldud, on parem mitte saatust kiusata ja mitte kombineerida greipfruuti selliste valkudega. Ainus erand on mereandide, nagu rannakarbid ja krevetid, kombineerimine. Sel juhul ei teki mingit ebamugavust maos ega soolestikus, kuid allergia tõenäosus on suur, nii et kõigepealt tuleb veenduda, et greipfruut sellist reaktsiooni ei põhjusta.

Mahl

Parim on pressida mahla käsitsi mahlapressiga värskest greipfruudist. Sel juhul saab ühest 500 g kaalust viljast 230–250 ml mahla ja umbes 50 g viljaliha. Kuid sellest on täiesti piisav, sest mahl nagunii ei säili kaua.

Salat

Greipfruut võib olla paljude salatite koostisosa. See sobib hästi mitte ainult krevettide ja teiste mereandidega, vaid ka erinevate juustuliikidega, avokaadoga (tasakaalustades selle õlist tekstuuri), teiste tsitrusviljade ja õuntega. Salatite jaoks soovitatakse greipfruut jagada viiludeks (rahvasuus nimetatakse neid 'fileedeks') ja puhastada terava noaga. Muide, külma viljaga on seda protseduuri lihtsam teha.

Näiteks võib valmistada järgmise salati – 2 keskmise punase greipfruudi kohta võtta 200 g tomateid, 200 g mis tahes pehmet juustu, 50 g oliive, 1 tl hakitud oreganot (ehk punet), 3 spl oliiviõli. Greipfruut puhastada koorest ja kiledest, jagada tükkideks. Tomatid lõigata ringideks ja juust murendada väikesteks kuubikuteks. Talrikule asetada tomatiringid ja greipfruuditükid vaheldumisi. Peale puistata juustupuru ja oliivid, valada üle õli, oreganot ja greipfruudimahla sisaldava kastmega. See salat sobib keedetud krevettide või grillitud mereandidega.

Enamiku salatite puhul soovitatakse segada kaste taimeõlist, millele on lisatud värsket greipfruudimahla, mis tekib vilja viiludeks jagamisel. Soovi korral võib kastmesse lisada veidi pipart või mett. Samuti marineerivad mõned kokad puhastatud greipfruuti lühikest aega kergelt.

Smuti

Joogi valmistamiseks on vaja 1 keskmist punast greipfruuti, 3 väikest mandariini, 3 aprikoosi, 10–12 maasikat ja 0,5 l vett. Saadud kogusest jagub 2 portsjoniks.

Pigistada greipfruudist mahl ja püreestada blenderis maasikatega. Saadud segu valada eraldi anumasse. Püreestada aprikoosid ja mandariinid ühtlaseks massiks, lahjendada keedetud veega, püreestada uuesti. Jaotada klaasidesse jääd, valada esmalt oranž mandariini-aprikoosi segu, seejärel peale greipfruudi-maasika segu, et saada kahefaasiline jook. Soovi korral lisada jääd.

Moos

See magustoit on üks lihtsamaid viise greipfruudi säilitusaja pisut pikendamiseks. On mitmeid populaarseid retsepte. Üks neist näeb välja järgmine: 4–5 keskmise punase greipfruudi kohta (see on umbes 600–700 g) on vaja ühte sidrunit, 350 g suhkrut (poolteist klaasi) ja näpuotsatäis kaneelipulbrit.

Tsitrusviljad tuleb põhjalikult pesta, koorida, eemaldada viljaliha ilma soonte ja kileteta, et moos ei muutuks mõruks, visata ka seemned ära. Teoreetiliselt, kui koor on põhjalikult pestud, võib seda väheses koguses moosi lisada aroomi tugevdamiseks.

Viljaliha ja koor panna potti, sinna valada ka mahl, mis tekib greipfruudi puhastamisel ja lõikamisel. Lisada sidrunimahl ja soovi korral ka selle viljaliha. Katta kõik suhkruga ja panna pliidile, seejärel lasta keema tõusta, aeg-ajalt segades, et moos kõrbema ei läheks. Kui mass keema tõuseb, jätta see väikesele tulele veel tunniks-poolteist, kuni selle maht potis väheneb poole võrra. Pärast seda, kõige lõpus, lisada kaneel.

Kompott

2 liitri kompoti jaoks on vaja 3–4 keskmist punast greipi, mitu oksa värsket piparmünti, 150 g suhkrut (parem võtta roosuhkrut). Valmistamise algoritm on lihtne:

1. Kõigepealt siirup – pange potti suhkur, lisage vesi, segage ja kuumutage keemiseni.
2. Seejärel lisage kestadest puhastatud greipiviilud, keetke 10–15 minutit, visake sisse piparmündilehed ja jätke jahtuma.
3. Tunni aja pärast valage jahtunud kompot läbipaistvasse karahvini ja visake kaunistuseks sisse mõned greibi- või apelsiniringid.

Suvel serveeritakse seda jooki jääga. See värskendab suurepäraselt isegi tugeva kuumaga.

Kas loomadele võib greipfruuti anda

Kuivatatud kiudude või ekstraktidena kuuluvad greibid paljude lemmikloomatoidu koostisesse. Kuid teiste tsitrusviljade kõrval võib neid loomale anda ka värskelt. Seda soovitatakse teha talvel ja sügisel, kui loom eriti vitamiine vajab. Ühekordne greibi portsjon ei tohi olla suurem kui 2–3 viilu, kui loomal pole negatiivset reaktsiooni. Kui anda rohkem, võib loom sellisele kogusele reageerida oksendamise või kõhulahtisusega.

Huvitavad faktid greipfruudi kohta

Tsitrusviljad on inimkonnale tuntud iidsetest aegadest. Greibid avastati aga suhteliselt hiljuti – 1750. aastal. Avastus kuulus preester Griffiths Hughesile, kes tegeles botaanikaga. Ta andis viljale nime 'keelatud vili'. Kuid hiljem hakati seda Suurbritannias nimetama väikeseks šedokiks, kuna selle sarnasus pomeloga oli ilmne. Asi on selles, et Euroopasse sattus pomelo Inglismaa kaudu ja selle tõi Barbadoselt saarelt üks kapten Šeddok.

Nimetus 'greip' ilmus alles 200 aastat tagasi. Algul viljeldi vilja Jamaical. Kuid tänapäeval on selle tootmise liidrid USA, LAV, Brasiilia ja Iisrael.

Greibi foto