Merikapsas: kuivatatud ja konserveeritud laminaaria kasulikud omadused

Merikapsa tervendavatest omadustest on teada juba ammu. Sellest hoolimata pole see toode lääne toidukultuuris siiani väärikat tunnustust saanud. Samas on merikapsas kättesaadav ja toitev, see varustab organismi paljude vitamiinide, mineraalide ja muude kasulike ainetega.

Mis on merikapsas

Merikapsas on toode, mis saadakse pruunvetikatest – laminaariatest, näiteks Laminaria japonica Aresh, L. saccharica L. Need vetikad esinevad peamiselt Vaikses ookeanis, seetõttu on toode populaarne Kaug-Idas, Hiina ja Jaapani traditsioonilises köögis. Samas on merikapsas nendes riikides ka ravimvahend.

Liigid

Looduses leidub umbes 30 liiki laminaariat, kuigi mitte kõiki neid ei saa toiduks kasutada ebameeldiva lõhna või maitse tõttu. Merikapsa turule toomiseks kasutatakse kolme peamist liiki:

1. Jaapani laminaaria, mida peetakse keemilise koostise poolest kõige väärtuslikumaks. Sellest vetikaliigist valmistatakse ka ravimeid.
2. Suhkrulaminaaria. Ta esineb peamiselt Valges, Kara ja Barentsi meres. Koostiselt jääb ta alla jaapani omale, maitselt on ta vähem meeldiv, kuid teda kasutatakse sageli konserveerimiseks erinevate lisanditega.
3. Digitaatlaminaaria. Seda eristab mõrkjas-soolane maitse. Toiduvalmistamises kasutatakse teda harva, kuid ta on leidnud laialdast kasutust farmakoloogias, kus teda kasutatakse ateroskleroosivastaste ravimite tootmiseks.

Merikapsa võib jagada kahte suurde rühma – need liigid, mida kasutatakse meditsiinis, ja need, mida tarbitakse toiduks. Lisaks maitseomadustele erinevad nad ka joodisisalduse poolest.

Mis puudutab toiduks kasutatavat valmismerevetikat, siis seda toodetakse ka mitmes vormis – külmutatuna, konserveerituna (marineerituna) ja kuivatatuna.

Mille poolest erineb merikapsas tšukast

Paljud arvavad, et merevetikas ja tšuka on sama asi. Tegelikult on tšuka juba valmistoit, salat. Veelgi enam, Venemaal ja Kaug-Ida riikides on sellel mõistel veidi erinev tähendus.

Tuleb märkida, et tšuka-salat on Jaapani köögi roog. Sõna «tšuka» tähendab «hiina». Pealegi pole see mitte üks konkreetne roog, vaid mitmesugused salatid, mida ühendab üks ühine tunnus – nende koostisosad lõigatakse õhukesteks ribadeks. Köögiviljadest kasutatakse kõige sagedamini kurki, mõnikord porgandit, samuti võib lisada liha või sinki ning läbipaistvat riisinuudlit harusame. Kastmeks tehakse äädika ja seesamiõli baasil. Mõnikord lisatakse roale ka kikurage puuseeni. Nendes salatites pole üldse vetikaid.

Venemaal aga on «tšuka» vetikatest salat, mida Jaapanis nimetatakse «kaiso sarada». Kuid ka see ei sisalda merevetikat, selle aluseks on vakame vetikad (botaaniline nimetus – Undaria pennata), millel on meeldiv õrn maitse. Ühist on neil merevetikaga vaid see, et mõlemad tooted kuuluvad pruunvetikate kategooriasse ja lõigatakse ribadeks. Muide, merevetikat nimetatakse jaapani keeles «kombu», seda lisatakse misosupile ja isegi keedetakse selle baasil teed.

Koostis ja kalorisisaldus

Merevetikas on madala kalorsusega toode. Selle energeetiline väärtus on vaid 49 kcal 100 g toote kohta.

Kuid peamine on selle keemiline koostis. Laminaria on üks parimaid looduslikke joodiallikaid. Uuringud näitavad, et 1 kg merevetikat sisaldab sama palju seda elementi kui 100 000 liitrit merevett. Seetõttu on laminaria kasulik neile, kes kannatavad teatud kilpnäärmehaiguste all, sest joodipuudus põhjustab olulisi häireid endokriinsüsteemi töös. Piisab lihtsalt numbrite võrdlemisest: terve inimese päevane joodivajadus on 100–150 mcg. Portsjonis kuivlaminariat (100 g) sisaldub kuni 160–800 mg seda elementi.

Merevetikas sisaldab peale joodi:

1. Vitamiine B1, B2 ja B12, mis on kasulikud ainevahetusprotsesside ja kesknärvisüsteemi tegevuse jaoks.
2. Pantoteenhapet (vitamiin B5), mida sageli nimetatakse antistressvitamiiniks – see on vajalik neerupealiste hormoonide normaalseks tootmiseks, antikehade moodustamiseks ja veresoonkonna tugevdamiseks ning teiste vitamiinide normaalseks omastamiseks.
3. Foolhapet (vitamiin B9), mis on vajalik immuun- ja südame-veresoonkonna normaalseks toimimiseks ning kognitiivseks tegevuseks.
4. Askorbiinhapet ja karotenoide.
5. Polüsahhariide – mannitooli, fruktoosi ja spetsiifilist ainet laminariini. Neil on põletikuvastane ja kasvajavastane toime ning need on väga kasulikud soolestiku tööle.
6. Magneesiumi, kaaliumi, rauda, niklit, tsinki, vaske.
7. Broomi, mis muudab organismi stressiolukordade suhtes vastupidavamaks.
8. Orgaanilisi happeid.
9. Algiinihappet – kuni 13–54%, see aine omab võimet organismist raskemetalle eemaldada, pole asjata nimetatud alginaate looduslikeks enterosorbentideks.

Samuti sisaldab põisadru oligosahhariide, millel on põletikuvastane toime. Lisaks on need kasulikud noorukite akne ravis.

Ei saa jätta märkimata, et merevetikate koostises sisalduvad steroolid – need on ained, mis võitlevad halva kolesterooliga. Need mõjuvad soodsalt veresoonte seisundile ja võimaldavad inimesel pikka aega noorust säilitada. Just selliste vetikate tarbimises peitub jaapanlaste tervise saladus. Hiljuti viidi läbi uuring, mis tõestas, et geneetilised iseärasused pole siin olulised. Jaapanlased, kes jäävad elama Tõusva päikese maale, puutuvad ateroskleroosiga kokku 10 korda harvemini võrreldes nendega, kes on rännanud lääneriikidesse. Ja kõik tänu kombu – merevetikate tarbimisele.

Samuti tõestasid uuringud, et selle toote regulaarne lisamine toidulauale võimaldab tänu steroolidele oluliselt parandada vereparameetreid. Need ained takistavad vere suurt hüübivust ja hoiavad seeläbi ära trombide teket.

Mille poolest on merikapsas kasulik

Üldine kasu

See toode on kasulik igas eas. Merevetikas mõjub soodsalt kogu organismile, tugevdab immuunsüsteemi, parandab mälu ja kognitiivseid võimeid. Rida uuringuid näitab, et see on väga kasulik nägemisele. Samuti võib merevetikas normaliseerida vererõhku ja peatada põletikulisi protsesse. Seetõttu on see kasulik nii hüpertoonia kui ka artriidi ja mõnede teiste liigesehaiguste korral.

Selles sisalduvad ained osalevad vereloome protsessis, tagavad südame-veresoonkonna ja närvisüsteemi toimimise.

Naistele

Õiglase soo esindajatele on merevetikas kasulik mitmel põhjusel:

• normaliseerib reproduktiivfunktsiooni;
• aitab vabaneda ülekaalust;
• takistab enneaegset vananemist;
• vähendab vähktõve riski;
• toetab kilpnäärme normaalset tegevust.

Kui vastunäidustusi pole, soovitatakse naistel regulaarselt oma toidulauale lisada merevetikat, et vähendada pahaloomuliste rinnanäärme, emaka ja teiste reproduktiivsüsteemi organite kasvajate tekkeriski. Selline põisadru toime on tingitud selle võimest normaliseerida östrogeeni taset organismis. Steroolide toime võimaldab normaalseks muuta menstruaaltsükli.

Meestele

Tugevama soo esindajad eiravad sageli merevetikat – nagu iga teist rohtu. Kuid tegelikult ei tasu selle kasu meessoo organismi jaoks alahinnata. Asi on selles, et merevetika regulaarne tarbimine tõstab füüsilist töövõimet. Viidi läbi rida katseid, mis kinnitasid, et põisadru soodustab füüsilise vastupidavuse suurenemist ja takistab oksüdatiivse stressi teket veres, mis on iseloomulik neile, kes sellise tööga tegelevad.

Muidugi on jood meestele sama oluline kui naistele. Selle aine puudus mõjub halvasti nii kognitiivsetele võimetele kui ka närvisüsteemi seisundile. Merevetikad võimaldavad kiiresti täita joodipuudust, tänu millele paraneb tähelepanu ja suureneb reaktsioonikiirus, mis on oluline nii spordiga tegelemisel kui ka ametialases tegevuses.

Raseduse ajal

Merevetikad on kasulikud juba raseduse planeerimise etapis, rääkimata lapse kandmise perioodist. Nimelt varustavad need keha piisava koguse foolhappega, ilma milleta pole lapse normaalne areng lihtsalt võimalik. Lisaks sisaldavad need palju kasulikku joodi, mis on samuti vajalik raseduse normaalseks kulgemiseks.

Lõpuks aitavad merevetikates sisalduvad ained keha puhastada kahjulikest toksiinidest. Samuti on need vetikad kasulikud südame-veresoonkonna tegevusele. Siiski tuleb meeles pidada, et raseduse ajal tuleb kõiki tooteid, sealhulgas merevetikaid, tarbida ettevaatlikult ning allergia esimeste sümptomite ilmnemisel need toidust välja jätta.

Imetamise ajal

Merevetikad sisaldavad lisaks joodile ka kasulikke aminohappeid, mis muuhulgas parandavad selle elemendi imendumist. Sünnitusjärgsel perioodil seisavad paljud naised silmitsi joodipuudusega ning rinnapiima toitmisel muutub see eriti tuntavaks. Seega võimaldavad merevetikad olukorda oluliselt parandada.

Tänu sellele tootele normaliseerub hormonaalne taust kiiremini. Lisaks võimaldavad merevetikad välja viia toksiine ja kõrvaldada sünnitusjärgsele perioodile iseloomulikku depressiooni. Merevetikate regulaarne tarbimine tugevdab nii ema kui ka lapse luid. Peale selle on need vetikad kasulikud, kuna võivad vähendada vere viskoossust, mis lõppkokkuvõttes mõjub soodsalt südame-veresoonkonna tegevusele.

Lastele

Lapsed vajavad vitamiine ja mineraalaineid, olulist rolli nende arengus mängib ka jood. Kuid samas ei tasu merevetikaid lisada väikelaste toidusedelisse. Mõned pediaatrid leiavad, et neid ei tohi pakkuda alla kaheaastastele lastele, teised arvavad, et tuleks oodata kuni kolmeaastaseks saamiseni. Põhjus on selles, et varases eas ei pruugi lapse seedesüsteem sellise tootega lihtsalt toime tulla, kuna vastavaid ensüüme ei toodeta.

Samas tuleb merevetikaid ettevaatlikult anda isegi vanematele lastele. Alati on oht toiduallergia tekkeks – seepärast tuleb toode toidusedelisse lisada ettevaatlikult. Lisaks ei tohi laps tarbida merevetikaid toorelt, kuna pole teada, kuidas neid poes hoiti või transporditi – selle aja jooksul võisid neisse ilmneda patogeensed mikroorganismid.

Lastele peetakse kõige kasulikumaks variandiks kuivatatud merevetikaid. Pediaatrid soovitavad neid anda aneemia korral ning ka kõhulahtisuse ennetamiseks. Lisaks soovitatakse kuivatatud merevetikaid lisada toidusedelisse lapseea rasvumise ravimisel.

Kui kolmeaastaseks saamise järgselt märgatakse mingit mahajäämust füüsilises ja vaimses arengus, võib see olla seotud joodipuudusega. Merevetikas võib sel juhul olla kõige lihtsam lahendus probleemile.

Ideaalis soovitab lastearst anda merevetikat keedetult, kuna selles pole marinaadi, mis võiks kahjustada magu. Peale selle on selline toode garanteeritult kuumtöödeldud. Tõsi, lapsele ei pruugi alati õnnestuda just sellist vetikat sööma meelitada. Ülejäänud variante vaadeldakse allpool.

Merikapsakrõpsud: kasu ja kahju

Pole saladus, et kaugeltki kõigile ei meeldi selle toote spetsiifiline maitse ja aroom, mida seletatakse meresoola ja joodi kombinatsiooniga. Siiski on kulinaarseid töötlemisviise, mis võimaldavad selle probleemiga toime tulla. Idamaades tehakse kuivatatud merevetikast õhukesi plaate, mida tarbitakse puhtal kujul toiduna, samuti lisatakse neid suppidele ja pearoogadele. Aasias juuakse nende kõrvale ka rohelist teed, mis on samuti antioksüdantirikas.

Neid õhukesi plaate nimetatakse krõpsudeks. Need võivad olla kasulikud – kõik oleneb sellest, kuidas tootjad on püüdnud nende maitset ja aroomi pehmendada. Näiteks seesamiõlis valmistatud merevetikakrõpsud on piisavalt kasulikud – erinevalt kartulikrõpsudest. See ei kehti aga vürtsikate ja soolaste merevetikakrõpsude kohta. Need on lihtsalt mitte liiga kahjulik vahepala.

Mõned ettevõtted toodavad krõpse tervislike lisanditega – vasaabi, ženšenn (need on väga kasulikud suurenenud füüsilise koormuse korral), kuivatatud puuviljade või ingveriga. Nende krõpsudega ei tasu samuti liialdada, ehkki nende energeetiline väärtus on suhteliselt väike. Nende kohta kehtivad samad normid, mis merevetika kohta tervikuna, mida vaadeldakse allpool.

Kas konserveeritud merikapsas on kasulik

Merevetikas on joodi allikas ja säilitab oma kasulikud omadused isegi konserveerimisel. Loomulikult sisaldab see sel juhul vähem vitamiine, sest osa neist hävib kuumtöötlemise käigus. Kuid jood säilib suures osas, nii et kvaliteetne konserveeritud merevetikas jääb kasulikuks.

Purkides müüakse vetikat maitsestatuna taimeõli ja sibulaga, mis suurendab selle rasvasisaldust. Mis puutub võõrlisanditesse, siis need on tingitud sellest, et vetikad on peamiselt merest püütud ja jõudnud endasse imeda kahjulikke elemente, mida vees leidub. Need võivad olla näiteks raskmetallid või polüklooritud bifenüülid. Õnneks läheb enamikus ettevõtetes tooraine enne purkidesse panekut kontrolli, nii et terviseoht puudub.

Veel üks oluline aspekt on soolasisaldus – mõnel tootjal võib see olla normist kõrgem, mis nullib merevetika võimet alandada vererõhku. Äädikapõhised marinaadid, mida konserveerimisel kasutatakse, võivad olla kahjulikud seedeelundkonnale.

Tuleb märkida, et mõned ettevõtted on püüdnud vähendada konserveerimisele iseloomuliku töötlemise tekitatud kahju. Tänapäeval kasutavad mõned neist preserverimise tehnoloogiat. Selleks ei kasutata äädikat, ainult lauasoola ja antiseptikut, kuumtöötlus on samuti minimaalne ja peamine on tihe pakendamine spetsiaalsesse mahutisse. Selle tulemusena säilitab merevetikas kõik kasulikud ained. Selliseid preserve toodetakse sageli köögiviljade, kala ja mereandide, liha ja marineeritud peedi, küüslaugu, tomatikastme lisandiga.

Kuivatatud merikapsa kasu ja kahju

Kuivatatud merevetikas säilitab kõik värske kasulikud omadused. See koosneb 5–20% taimsest valgust, 6–12% süsivesikutest ja sisaldab kuni 0,6% joodi. Samuti sisaldab see teisi vitamiine ja mineraalaineid ning sellel on madal energiasisaldus, mistõttu soovitatakse seda sageli paastupäevadel kasutada.

Asi on selles, et kuivatatud merevetikas läbib vaid väikese kuumtöötluse. Kuid seda etappi ei saa vältida, kuna värske pruunvetikas koosneb peaaegu täielikult veest. Kuivatamisel kaob sealt liigne niiskus, kuid kõik kasulikud omadused säilivad.

Kas merikapsast võib süüa kaalu langetamisel

Merevetikat peetakse suurepäraseks dieettooteks, mida võib ja tuleb tarbida kehakaalu langetamiseks ja rasvumise raviks. See tuleneb selle koostisest ning põletikuvastaste omaduste olemasolust (viimased on väga olulised juhtudel, kui on seos ülekaalu ja suhkurtõve vahel).

Teoreetiliselt piisab lisakilodest vabanemiseks lihtsalt kuni 50 mg kuivatatud pruunvetika söömisest päevas ja samal ajal rangest dieedist kinnipidamisest. Kui inimene pole selleks valmis ei füüsiliselt ega psühholoogiliselt, võib kasutada teistsugust lähenemist. Merevetikast saab teha dieedi põhikomponendi. Asi on selles, et see sisaldab peaaegu kõiki organismile vajalikke aineid, nii et selline dieet on tervisele ainult kasulik.

Samal ajal sisaldab merevetikas kiudaineid. Maos see paisub, tekib täiskõhutunne, näljatunne nüristub, isu väheneb. Kuid merevetikas tuleb eelnevalt ette valmistada, valades külma veega 10 tunniks. Seejärel tuleb seda keeta allpool kirjeldatud viisil.

Sellise dieedi puhul saab ja tuleb merevetikat kombineerida teiste toitudega. Toidulaual peaksid olema keedetud munad ning dieetsed lihasordid. Ühel päeval võib merevetikat kombineerida munadega, teisel lihaga. Joogiks soovitatakse teed või kibuvitsamarjade keedist. Dieeti tuleb järgida kahe nädala jooksul. Kui seda toitumiskorda on raske välja kannatada, võib kestust lühendada ühe nädalani. Merevetika maksimaalne kogus on 300 g päevas.

Samuti tehakse merevetika baasil mähiseid, mis võimaldavad vähendada reie ümbermõõtu ja võidelda tselluliidiga.

Merikapsas meditsiinis

Merevetika kasulikkus on tõestatud – seda kasutatakse hüpertensiooni, artriidi, põletikuliste günekoloogiliste haiguste jms korral. Siiski on merevetika kasutamisel teatud juhtudel konkreetsed omadused.

Diabeedi korral

Merevetikas on diabeedi korral väga kasulik. Selles sisalduvad ained stimuleerivad insuliini sünteesi ja normaliseerivad kõhunäärme ja kõrvalkilpnäärme talitlust, seetõttu diabeetikud mitte ainult ei tohi seda tarbida, vaid peavad seda sõna otseses mõttes regulaarselt tarbima. Pealegi sisaldab see tartroonhapet, mis takistab halva kolesterooli ladestumist ja aitab kaalust alla võtta – mõlemad on diabeedi puhul väga olulised.

Samuti aitab merevetikas võidelda selle haiguse tüsistustega. See aitab ennetada nägemise halvenemist ja neerupealiste talitlushäireid, mis esinevad diabeedi arenemisel. Merevetikas parandab ka ajuvereringet ja omab põletikuvastast toimet, kiirendab haavade ja haavandite paranemist, mis samuti mängib olulist rolli.

Tähtis: merevetika glükeemiline indeks — 22 ühikut.

Pankreatiidi korral

Merevetikal on põletikuvastased omadused. Kuid ägeda pankreatiidi korral ei soovitata seda toitumisse lisada. Seda võib tarbida ainult kroonilise haiguse korral remissiooni staadiumis. Ja tuleb meeles pidada, et sel juhul lisatakse toidusedelisse keedetud või kuivatatud merevetikat – selle koostisosad aitavad normaliseerida kõhunäärme talitlust. Marineeritud merevetikat aga süüa ei tohi, isegi kui selle valmistamisel ei ole kasutatud äädikat – see põhjustab pankrease mahla suurenenud tootmist, mis võib põhjustada haiguse ägenemist.

Gastriidi korral

Tegemist on põletikulise haigusega ning selle ägenemise korral ei tohi merevetikat süüa, ainult stabiilse remissiooni staadiumis. Sel juhul soovitatakse toidusedelisse lisada keedetud merevetikat (näiteks lisada seda suppi) või kuivatatud merevetikat, kasutades seda soola asemel.

Soolestikule

Merevetikas mõjub üldiselt soodsalt inimese seedesüsteemi seisundile. Kuid soolestiku põletikuliste haiguste korral kehtivad samad piirangud, mis eespool nimetatud kõhunäärme ja maolimaskesta patoloogiate puhul. See tähendab, et merevetikat lisatakse toidusedelisse ainult stabiilse remissiooni olemasolul ja seda ainult keedetud või kuivatatud kujul.

Kõhukinnisuse korral

Nagu eespool märgitud, sisaldab merevetikas polüsahhariide. Need on prebiootikumid, mis loovad soodsa keskkonna kasuliku soolestiku mikrofloora paljunemiseks. Just seetõttu peetakse merevetikat tõhusaks vahendiks kõhukinnisuse vastu, mida põhjustavad düsbakterioos või ärritunud soole sündroom.

Merikapsal on siiski üks teine toimemehhanism, mis asetab selle samale tasemele kõige tõhusamate pehmete lahtistitega. Tänu sellele mehhanismile aitab see funktsionaalse kõhukinnisuse korral, mis on seotud soole retseptorite halvenemisega. Merikapsas sisalduv kiudaine paisub maos ja jõuab soolde juba oluliselt suurenenud mahus. See põhjustab retseptorite ärritust, mis omakorda kutsub esile soole tühjenemise. Erinevalt paljudest teistest vahenditest ei tekita merikapsas sõltuvust, vaid lihtsalt aitab sooltel oma kohustusi täita, seega võib toodet regulaarselt toidusedisse lisada.

Podagra korral

See haigus on seotud soola ainevahetuse häirega. Selle puhul ladestuvad kusihappe soolakristallid teatud liigestesse. Merikapsas võimaldab selliste tüsistuste teket ennetada. Selle kasutamise konkreetne retsept vaadatakse läbi allpool.

Koliidi korral

See haigus on seotud põletikuliste protsessidega sooltes. Merikapsas paisub maos ja edasi liikudes seedetraktis ärritab limaskesta retseptoreid. Seetõttu on see ägeda koliidi (või kroonilise haiguse ägenemise) korral vastunäidustatud.

Maksale

Merikapsas on maksa jaoks väga kasulik. See sisaldab mitmesuguseid polüsahhariide, millest maksa jaoks on kõige väärtuslikumad alginaathape ja mannit. Viimast kasutatakse laialdaselt farmakoloogias, kuna see toimib enterosorbendina, neutraliseerides ja eemaldades toksiine. Samal ajal stimuleerib mannit sapieritust.

Mis puudutab alginaathapet, siis see võib samuti siduda ja organismist eemaldada teatud ohtlikke aineid, eelkõige raskmetallide sooli. Seega aitavad mõlemad komponendid maksal oma funktsioone täita, pakkudes sellele täiendavat kaitset.

Laminaria sisaldab lisaks veel palju taimseid valke, antioksüdante, mineraale ja rasvu, mis mõjuvad samuti soodsalt maksarakkudele.

Hemorroidide korral

Vaatamata sellele, et üldiselt mõjub merikapsas sooltele soodsalt, on see hemorroidide korral vastunäidustatud.

Koletsüstiidi korral

Kui see haigus ei kaasne kivide tekkega, pole põhjust merikapsast loobuda. Vastupidi, see on väga kasulik, kuna aitab vabaneda tursetest ja eemaldab toksiine. Samuti võib merikapsas selle haiguse korral osaliselt asendada keelatud soola.

Rahvameditsiini retseptid merikapsa baasil

Hiinas on merikapsast kasutatud ravimtaimena juba sajandeid. Kodumaises rahvameditsiinis on sellel veidi tagasihoidlikum roll. Sellegipoolest saab merikapsast kasutada väga mitmesuguste patoloogiate korral.

Retseptid:

1. Ülemiste hingamisteede haiguste korral soovitatakse merevetikat kasutada inhalatsioonideks. Selleks võtke 2 supilusikatäit kuiva toorainet, valage peale 1 liiter keeva vett ja laske tõmmata 10–15 minutit. Kõige parem on seda teha veekeetjas – kui segu on tõmmanud, pange selle tilasse koonuseks rullitud paberileht ja hingake selle kohal auru 10–20 minutit.
2. Laminaaria tõmmis aitab reuma ja liigeste põletikuliste haiguste korral. Selleks võtke 2 supilusikatäit kuiva laminaariat ja laske termoses tõmmata 12 tundi. Seejärel võtke vann, valades tõmmise kuuma vette.
3. Podagra korral võetakse merevetikal põhinevat vahendit seespidiselt. Selleks võtke 1 teelusikatäis ilma kuhjata peenestatud kuiva laminaariat 150 ml kuuma vee kohta (mitte keeva). Laske vahendil tõmmata, kuni see jahtub. Võtke seda öösel, kuid arvestades, et see võib mõjuda kergelt lahtistavalt.
4. Ateroskleroosi vastu võitlemiseks võtke 1 teelusikatäis kuiva laminaaria pulbrit ja valage peale 50 ml keeva vett. Laske tõmmata, kuni jahtub. Jagage kogus kolmeks võrdseks osaks ja võtke kolm korda päevas enne sööki.

Merikapsas kosmetoloogias

Merevetikat kasutatakse laialdaselt kosmeetikas. Põhimõtteliselt on see kasulik, kuna aitab reguleerida rasunäärmete tööd. Seetõttu kasutatakse merevetikal põhinevaid maske akne raviks. Samuti noorendavad need nahka tänu kõrgele vitamiinide, mineraalide ja hormoonilaadsete ainete kontsentratsioonile, pinguldavad seda ja parandavad näo ovaali. Lühidalt öeldes on selle vetika tähtsust kosmeetikas raske ülehinnata.

Näole

Näole valmistatakse merevetikal põhinevaid erinevaid maske, mis lõdvestavad lihaseid, toonivad nahka, toidavad ja niisutavad seda, aitavad puhastada poore ja eemaldada surnud naharakke ning teatud määral tagavad regeneratsiooni. Näitena võib tuua järgmised retseptid:

1. Noorendav mask. 3 teelusikatäie kuiva laminaaria kohta võtke 5 teelusikatäit keeva vett ja segage koostisained hoolikalt ühtlaseks massiks. Sulgege anum tihedalt kaanega, et segu tõmbuks. Selleks kulub 10 minutit – anumasse peaks jääma limane mass, millele lisage mõni tilk värskelt pressitud sidrunimahla ja segage. Kandke vahend puhastatud näonahale ja jätke 30 minutiks. Seejärel loputage sooja, kuid mitte kuuma veega. Tehke maski kolm korda nädalas, sagedamini pole vaja, seda enam, et sidrun annab teatud valgendava efekti.
2. Merevetikal, virsikuõlil ja meel põhinev toitev mask sobib kuivale nahale. Võtke 1 teelusikatäis kuivatatud merevetikat, lisage nii palju vett, et segades tekiks kreemitaoline mass. Seejärel lisage sellele segule 1,5 teelusikatäit virsikuseemneõli ja sama palju mett. Segage vahend ja kandke puhastatud näonahale 20 minutiks, seejärel loputage sooja veega.
3. Valgendav mask merevetikate põhjal. Võetakse 1 spl paisunud toorainet (kuivatatud laminariast), lisatakse veidi värsket sidrunimahla ja 1 spl hapukoort. Segu kantakse eelnevalt puhastatud näonahale ja jäetakse 10 minutiks, seejärel pestakse mittekuuma veega maha.

Sellistel maskidel on palju variatsioone. Näiteks normaalsele nahale valmistatakse toitev mask mitte ainult merevetikate ja virsikuõli baasil, vaid ka toore munavalge ja sidrunimahla lisandiga. Probleemse, põletikukalduva naha puhul kasutatakse aaloe mahla.

Juustele

Merevetikas, mis on rikas vitamiinide ja mineraalidega, võib kiirendada juuste kasvu, sealhulgas parandades juuksefolliikulite verevarustust, ning toidab peanahka ja aitab vabaneda seborröast. Selleks kasutatakse järgmisi vahendeid:

1. Mask juuste kasvu soodustamiseks. 2 spl kuiva merevetikapulbri kohta võetakse 100 ml vett (soovitatavalt mineraal-, kuid mitte gaseeritud), 2 tl takjaõli. Mõnedes retseptides lisatakse sibulamahla, kuid see on valikuline. Merevetikas valatakse eelnevalt veega üle (umbes 1,5 tundi enne maski pealekandmist). Õli soojendatakse kergelt veevannil, seejärel segatakse komponendid ja kantakse peanahale ning kogu niiskete juuste pikkusele. Seejuures tuleb nahka kergelt masseerida. Pärast seda mähitakse pea kilekotti ja rätikusse, et luua kasvuhooneefekt. 40 minuti pärast pestakse mask maha. Kui kasutati sibulamahla, ei tohi seda hoida kauem kui 20 minutit, muidu tekib nahale põletus.
2. Mask juuste tugevdamiseks. Võetakse 2 spl merevetikapulbrit, sama palju värvitu henna, klaas vett nende komponentide lahustamiseks. Kuivad komponendid lahustatakse veega eraldi, seejärel ühendatakse ja segatakse hoolikalt. Seejärel lisatakse segusse 1–2 tl kookosõli, mis on eelnevalt veevannil sulatatud. Kantakse niisketele juustele kogu pikkuses pooleks tunniks.

Mõlemad maskid pestakse šampooniga maha ja seejärel loputatakse juukseid veega, millesse on lisatud väike kogus sidrunimahla. See kinnistab efekti ja aitab vabaneda ebameeldivast lõhnast.

Kahju ja vastunäidustused

Paljud kardavad, et merevetikate tarbimine võib põhjustada joodismi. Tegelikult on see haigus rohkem seotud anorgaanilise joodi tarbimisega. Element, mis sisaldub merevetikates, imendub organismis hästi ega tekita mingit kahju. Kuid sellel tootel on ka oma kõrvaltoimed ja vastunäidustused.

Merevetikad on kategooriliselt vastunäidustatud:

• nõgestõve korral;
• tuberkuloosi korral;
• furunkuloosi korral;
• hemorraagilise diateesi korral;
• endokriinsüsteemi patoloogiate korral;
• kroonilise riniidi korral.

Samuti ei soovitata seda tarbida neeruhaiguste ja seedetrakti patoloogiate ägenemise korral.

Allergia sümptomid merikapsa suhtes

Peamiselt tekivad allergilised reaktsioonid inimestel, kes on joodi suhtes ülitundlikud. Sellisel juhul võivad sümptomid olla puhtalt välised – see on nõgestõbi või muud tüüpi allergiline lööve, millega kaasneb sügelus. Kuid mõnel juhul võib probleem olla tõsisem – hingamisraskused, turse, tugev nohu, rasketel juhtudel bronhispasm ja Quincke ödeem. Selliste reaktsioonide korral tuleb lõpetada kontakt allergeeniga ja võtta antihistamiini.

Kuidas valida ja hoida merikapsast

Merevetika valimiseks peate teadma, millele tähelepanu pöörata. Kui tegemist on külmutatud vetikate või eelkirjeldatud konservidega, siis tasub eelistada toodet läbipaistvas pakendis, kuna seda on lihtsam vaadelda:

1. Külmutatud merevetika valimisel on oluline arvestada: kotis peab see olema selgelt väljendunud tumerohelist värvi õlgede kujul. Kollaseks muutunud toode on tõenäoliselt riknenud. Ere roheline värv viitab võltsingule. Mingil juhul ei tohi osta pudrulist massi. Kui kotis on märgata jääd, tuleb samuti ostmisest loobuda. Mida paksem on merevetika õlekujuline osa, seda parem – see tähendab, et vetikas on üsna kaua küpsenud ja sisaldab palju vitamiine.
2. Marineeritud merevetika valimisel soovitatakse samuti eelistada läbipaistvat pakendit, et näha tekstuuri – see peab olema selge. Pakendil peab olema märgitud vetika päritolu. Barentsi merd peetakse mitte parimaks variandiks, ideaalne toode peaks pärinema Vaiksest ookeanist, seejuures võib see olla toodetud nii Venemaal kui ka Hiinas – sellel pole erilist tähtsust. Vetikas peab olema kaetud soolveega kolmandiku ulatuses ja mitte rohkem. Koostises võivad olla lisandid – taimeõli, maitseained, sidrunimahl. Mida selles ei tohiks olla, on äädikas ja säilitusained. Toidulisandit E211 peetakse Terviseministeeriumi poolt lubatuks, kuid see hävitab neid kasulikke aineid, mida merevetikas sisaldab.
3. Kuivatatud merevetikat müüakse kaalu järgi või pakendites. Teist varianti peetakse eelistatumaks. Pakend peab olema terve, ilma kahjustusteta. Kui see on läbipaistev, saab puhtalt visuaalselt kontrollida, et selle sisus poleks võõrlisandeid. Kuivatatud põisadru plaadid ei tohi olla üksteise külge kleepunud.

Merevetikat saab osta ka plekkpurkides. Selliste konservide eeliseks on see, et need on läbinud termilise töötluse, seetõttu lisatakse neile vähem säilitusaineid. Kuid sisuliselt ostab klient „põrsast kotis”, kuna ta ei saa vaadata purgi sisse.

Ei tasu osta merevetikat kaalu järgi. Nii ei saa klient lihtsalt teada, milliseid maitseaineid ja täiendavaid koostisosi toote valmistamisel kasutati.

Säilitustingimused sõltuvad nii kapsa tüübist kui ka selle pakendist. Näiteks külmutatud merekapsas võib sügavkülmas säilida üsna kaua – kuni 30 ööpäeva. Konservid külmikus, kui need on pakitud plastikusse, säilivad kuni 72 tundi pärast avamist. Toode plekkpurgis soovitatakse pärast avamist viia klaasnõusse, seal võib see säilida mitte rohkem kui kaks ööpäeva (loomulikult külmikus). Kuivatatud merekapsast hoitakse pimedas, kuivas ja jahedas kohas. Säilivusaeg on 3 aastat.

Kas neid võib külmutada

Merekapsast võib külmutada – see ei kaota seejuures oma kasulikke omadusi. Hakitud laminaariat külmutatakse brikettidena temperatuuril -15-18°C, kuid seda tehakse enamasti tööstuslikes tingimustes.

Kuidas kuivatada merikapsast

Teoreetiliselt saab merekapsast kuivatada ka kodus, kuid ainult juhul, kui õnnestub korraldada sobiv kuivatuskoht. See peaks olema tuule eest kaitstud kivine ala. Sellele tuleb paigaldada varikatus, kuna tehnoloogia eeldab laminaaria looduslikku kuivatamist.

Alal soovitatakse paigaldada laudis, mille kõrgus peaks olema 15–20 cm pinnasetasemest kõrgemal. Enne vetikate laotamist tuleb see pesta veega ja töödelda mingi desinfektsioonivahendiga.

Laminaariat tuleb hoolikalt loputada merevees, et sellele ei jääks liiva ega muid looduslikke saasteaineid. Varred tuleb ära lõigata. Vetikad tuleb üle vaadata, jätta alles ainult terved. Kuivatamiseks tuleb need ettevaatlikult laotada ja sirgeks ajada. Et protsess toimuks looduslikes tingimustes, tuleb kuivatada ainult hea ilmaga, laotades vetikad põrandakattele varahommikul. Kui seda teha hiljem, on merekapsa pealmised kihid ülekuivanud. Lisaks võivad kõige väärtuslikum osa – tallused – kokku keerdu minna. Huvitaval kombel juhtub see kõige sagedamini päeva esimesel poolel, seetõttu tuleb neid pöörata iga 2–3 tunni järel.

Üldiselt peetakse kõige produktiivsemaks kuivatusperioodiks päikesepaistelist päeva ajavahemikus kella 8 hommikul kuni 15 päeval. Selle aja jooksul kaotavad vetikad kuni 70% niiskusest. Merekapsas omandab sel juhul sileda pinna, millel pole näha soolade kilet. See võib säilida pika aja jooksul. Ööseks tuleb see varikatuse alla panna ning hommikul saab vetikaid laotada alles siis, kui plats on kastest kuivanud. Reeglina saab vetikad ära kuivatada kahe päeva jooksul. Merekapsast kauem kuivatada ei soovitata, kuna sellele võib tekkida hallitus.

Kuidas valmistada merikapsast: retseptid

Marineeritud või keedetud merekapsast tehakse kõige sagedamini salateid, püüdes pehmendada toote spetsiifilist maitset ja lõhna. Lisaks võib laminaariat lisada erinevatele köögivilja-, liha- ja kalaroogadele, see sobib ka mereandidega. Vene köögis lisatakse seda traditsioonilistesse suppidesse – näiteks kapsasuppi või rassolnikku. Sellega saab valmistada ka köögiviljahautist, millele merekapsas annab veidi ebatavalist maitset.

Ükskõik, millist rooga sellega valmistatakse, tuleb tooraine korralikult ette valmistada. Näiteks külmutatud merikapsas tuleb kõigepealt loputada jooksva vee all ja seejärel keeta vaid 1–3 minutit.

Kuivatatud merikapsaga on rohkem tööd. Kõigepealt tuleb seda loputada külmas vees, seejärel leotada 10–12 tundi, et see paisuks. Soovitatav vahekord on 5–6 osa vedelikku 1 osa pruunvetika kohta. Vett võib kasutada nii magedat kui ka kergelt soolast. Seejärel tuleb see segu keema ajada ja jätta tasasele tulele 15–20 minutiks. Puljong kurnata ja keeta pruunvetikat uuesti. See võimaldab oluliselt parandada selle maitset ja aroomi. Kui merikapsas on valmis, võib selle üle valada seenepurgi soolveega – maitse on ebatavaline, kuid vürtsikas ja meeldiv.

Kogenud kokad pakuvad välja sellised retseptid.

Salat merikapsa, kartuli ja munadega

See on suurepärane valik talviseks menüüks, kui toidust puuduvad vitamiinid. 300 g marineeritud merikapsa kohta võetakse 4 muna, 1 hapukas õun, 1 keedetud kartul, 2–3 spl oliiviõli kastmeks. Soola sellesse salatisse ei pea lisama. Salatikaussi pannakse merikapsas, lisatakse eelnevalt tükeldatud keedetud munad, õun viilutatuna ja sidrunimahlaga piserdatuna, ning peeneks hakitud kartul. Võib lisada tavalise salati lehti. Mõnedes retseptides soovitatakse munad lõigata suurteks viiludeks ja kaunistada nendega rooga.

Salat külmutatud merikapsa baasil

Valmistamiseks on vaja: 200 g külmutatud merikapsast, 100 g valget kapsast (võib asendada hiina kapsaga), 1 värsket kurki (parem on võtta nn 'inglise' kurk – pikk ja sileda koorega), rohelist, veidi soola või maitseürt, oliiviõli kastmeks. Merikapsas peab sulama, seejärel pestakse, hakitakse ja keedetakse kergelt soolases vees mitte kauem kui 15–20 minutit. Seejärel vedelik kurnatakse ja kapsas asetatakse kurni, jahutatakse, segatakse hakitud köögiviljadega, valatakse üle kastmega ja puistatakse peeneks hakitud rohelisega.

Rassolnik merikapsaga

Valmistamiseks on vaja 200 g marineeritud pruunvetikat, 1 kartulit, 1 porgandit, 1 keskmise suurusega sibulat, 3–4 soolakurki, 1 tl võid, soola ja hapukoort – maitse järgi. Rassolnik valmistatakse traditsioonilisel viisil. Sinna võib lisada riisi või pärl-oder. Merikapsast pannakse pannile, lisatakse juba keevasse rassolniku ja keedetakse 3–5 minutit. Serveeritakse lauale hapukoorega.

Omlett merikapsaga

Lastele võib anda omletti merikapsaga. Tuleb võtta 2 muna, lõhkuda, valada anumasse koos 30 ml piimaga ja korralikult vahustada, ning vahetult enne ahjus küpsetamist lisada 2 tl kuivatatud merikapsast, mis on eelnevalt sooja veega paisumiseks üle valatud. Omlett valmistatakse ahjus või mikrolaineahjus 4–5 minutit, seejärel pannakse taldrikule koos köögiviljadega ja pakutakse väikelapsele.

Kuidas merikapsast õigesti süüa

Seda toodet tarbitakse keedetult, hautatult, kuivatatult. Kõik ei talu merevetikate maitset ja lõhna. Et kasu saada, võib seda lisada soola asemel suppidesse, kalaroogadesse ja salatitesse – see praktiliselt ei mõjuta maitset.

Kui palju võib päevas süüa

Täiskasvanud inimene võib päevas süüa kuni 250–300 g merevetikaid keedetult, hautatult või marineeritult. Kuiva laminaria maksimaalne kogus tänu kõrgemale joodisisaldusele on 2 tl.

Lastele soovitatakse süüa mitte rohkem kui 15 g merevetikaid päevas. Järk-järgult võib kogust suurendada, arvestades, et nädalas võib süüa kuni 60 g laminariat. See kehtib keedetud või hautatud laminaria kohta. Kuival kujul on maksimaalne annus 1 tl päevas.

Kas apelsini võib süüa enne magamaminekut

Merevetikad on madala kalorsusega toode, neid seeditakse kergesti ja kiiresti, neid võib süüa igal kellaajal. Mõned toitumisspetsialistid arvavad isegi, et öösel on see toode kasulik neile, kes kannatavad kõhukinnisuse all – vajaliku efekti annab laminaria just hommikul.

Kas võib süüa toorelt

Merevetikaid toorelt süüa ei soovitata, see pole ka otstarbekas, kuna need koosnevad peaaegu täielikult veest. Seetõttu süüakse laminariat ainult keedetult, hautatult, marineeritult.

Kas merikapsast võib süüa paastu ajal

Suure paastu ajal on merevetikate söömine lubatud. Ja see on väga hea, sest kogu paastu vältel võivad mereandide ranged piirangud põhjustada joodipuudust.

Kas merikapsast võib anda loomadele

Merevetikad on kasulikud mitte ainult inimestele, vaid ka loomadele. Lemmikloomade jaoks on need samuti asendamatu joodiallikas. See element mõjutab soodsalt naha ja karvkatte seisundit, tugevdab immuunsüsteemi ja suurendab vastupanuvõimet nakkushaigustele. Eriti kasulik on jood koertele, sellel on rahustav toime, mis on väga hea kergesti erutuvatele loomadele. Lisaks kannatavad lemmikloomad, kes saavad regulaarselt toiduga merevetikaid, harvemini parasiitnakkuste all.

Siiski peaksid koeraomanikud teadma, et kui looma toidulauale lisatakse joodi, mõjutab see aine looma karvkatte värvi, tugevdades selle pigmenteerumist. See tähendab, et kui koera karv on tavaliselt punaka või pruunika varjundiga, muutub regulaarsel merevetikate tarbimisel värv veelgi heledamaks ja küllastunumaks. Kuid probleem pole selles. Lumivalgete loomade karv hakkab selle toote tarbimisel veidi kollaseks muutuma. See võib isegi olla märkamatu, kui ei võrrelda sellist looma tema tavaliste sugulastega. Tavalise koera jaoks pole see ehk nii oluline, kuid neile, kes osalevad näitustel, on see põhimõtteline punkt. Pealegi kaob värv üsna kiiresti, seega on peamine mitte anda laminariat vahetult enne näitust.

Loomadele antakse peamiselt kuivatatud merevetikaid, mis tuleb eelnevalt purustada. Selliseid lisandeid müüakse tavaliselt apteekides.

Koertele soovitatakse anda merevetikat alates sellest, kui nad saavad 1,5–2 kuud vanaks. Algne annus peaks olema minimaalne – sõna otseses mõttes noaotsaga. Annust suurendatakse järk-järgult ja aastaseks saades võib keskmist tõugu koertele anda 1 tl kuivatatud merevetikat, suurtele loomadele aga 1,5–2 tl. Kuid loomulikult ei lisata neid toidulauale iga päev, vaid ühel toitmiskorral mitte rohkem kui kaks korda nädalas.

Huvitavad faktid merikapsa kohta

1. Merevetikas on vetikad, seepärast sisaldab see nii palju bioloogiliselt aktiivseid aineid. Eelkõige on teaduslikult tõestatud, et merevetikad sisaldavad 2–3 korda rohkem vitamiine kui maismaataimed.
2. Pruunvetikas, millest valmistatakse külmutatud ja kuivatatud merevetikat, kogutakse peamiselt laevast, kuna pinnale ilmuvad nad ainult suure mõõna ajal.
3. Samal ajal arenevad järk-järgult farmid, kus kasvatatakse merevetikat. Nimelt võib merevetikat julgelt nimetada maailma kiiremini kasvavaks põllukultuuriks. Hiinas läbiviidud katsed näitasid, et ühelt merehektarilt võib saada kuni 500 t vetikaid, mis ületab iga põllukultuuri tulemusi.
4. Vetikate kogumisel tuleb järgida paljusid reegleid, et säilitada nende tervendavad omadused. Terviklikke merevetika talluseid peetakse kõige kasulikumaks, neid püütakse kindlasti säilitada, vältides vetikate kuivamist. Siiski on neid raske transportida, mistõttu pakutakse kosmeetikas ja ka toiduvalmistamises sageli odavamat varianti, milleks on kuivatatud merevetika purustatud osakesed.

Foto merevetikast